Hea asi on see, et esimese sissekande pealkiri oli mul juba ammu olemas. Õigemini oli käsk kõrgemalt antud. Nimelt, enne mu ärasõitu nõudis teiste hulgas korralikku blogipidamist ka hea kursavend Jaanus, kellel otseloomulikult (kuidas siis muidu?) oli kohe välja pakkuda ka blogi pealkiri: "Papiniidust Costa Ricasse". Kes meist siis Jaanusega vaielda julgeks. Ja pealkirjast kaugemale pole ma enam kui kuue kuu jooksul jõudnudki. Miks? Sest mulle on alati tundunud, et halb blogi on hullem kui üldse-mitte-blogi. Ärge arvake, et mu enesekriitika selle kohapealt kuskile kadunud on. Oh ei! Pigem on asi selles, et mõnda ikka veel huvitab, kuidas mul siin Costa Ricas läheb ja millega ma tegelen. Ja kuna msni-i, Facebooki'i ja Skype'i vahendusel ühte ja sama juttu mitu korda pole ülearu huvitav rääkida, siis plaanisingi mõned asjad kirja panna. Rõhk sõnal "plaanisingi". Et siis oleks lihtne - kes tahab, see loeb ja kes ei taha, see ... teate küll.
No ja ega ma ausalt öeldes selles blogisüsteemis eriti ei orienteeru ka. Mõtlesin, et igal korralikul blogil peaks ka ilus pilt alguses olema. Millestki väga heast ja ilusast. Muidugi mõista panin pildi vaarikatest. Kallite siinsete eestlannate arvates pidavat see kummaline pilt Costa Ricat puudutava blogi jaoks olema. Minu arust küll pole.
16. oktoober. Pidulik hetk. Sest nüüd saan ka öelda, et mul on blogi. Või vähemalt siis blogi, milles on üks postitus. Juhuks, kui käesolev peakski viimaseks jääma.
