Käisin tohtrihärra juures

Mul on silmadega juba mõnda aega mingi jama olnud, nii et olin lõpuks sunnitud ette võtma tee haiglasse arsti juurde. Ja kuna olin eelnevalt Janalt-Mardilt igasugu lugusid haigemajade ja haiguste kohta kuulnud, siis ega ma ülearu vaimustuses ei olnud. Aga no süsteem oli see-eest nii uhke, et otsustasin seda siin kirjeldada.

Niisiis. Mina oma punaste silmadega, kellaajaks 10.00 hommikul, asukohaks meist umbes 20 km kaugusel asuv Cortesi haigla.

Vastuvõtulaud. Pidin esitama oma passi. Mees asus usinalt trükimasinal (jah!) tippima. Küsis mitmeid tervise seisukohast tähtsaid küsimusi, nagu kust riigist ma pärit olen (saa nendest passidest siis aru), kas ma olen vallaline või abielus ja palun nüüd tähelepanu! - mismoodi ma sinna haiglasse saabusin. Viimasele olid ka vastusevariandid: kiirabiautoga, autoga, taksoga, bussiga või kõndides. Ja kui ma olin viimasele küsimusele vastanud, et peatun Adelante hotellis, sain selle tähtsa paberi luugist enda kätte. Mees mühkas mulle „kolmas uks“ ja viipas käega ukse asukoha poole. Hakkasin juba ukse poole minema, kui teisest luugist hõiskas teine mees (ehk siis need mehed istusid umbes meetrise vahega kõrvuti) ja pidin selle paberi talle andma, et ta saaks allkirja panna. Mõistlik. Nõme oleks ju anda enda kõrval istuvale kolleegile paber allkirjastamiseks, kui saab anda selle luugi kaudu patsiendile, et see saaks omakorda teise luugi kaudu selle kollegile ulatada. Niisiis, tähtis paber oli jälle minu käes, päritolumaaks kirjas SETONIA ja praegune peatumispaik ATLANDO hotel. Hea, et me selle mehega ikka üksteist mõistsime.

Ootesaalis oli päris palju inimesi ja kui kolmanda ukseni jõudsin, olid kaks lahket kohalikku juba minu kõrval ja ütlesid, et pean ukse sees olevast praost oma paberi sisse lükkama ja siis ootama, kuni mu nimi hüütakse. Ei läinud palju mööda, kui uks läks lahti ja meditsiiniõe silmad olid tema käesolevale paberile naelutatud, suu oli poolammuli, nagu tahaks kohe midagi ütlema hakata. Siis tõstis pilgu ja ... nägu lõi särama ning juba osutuski pikk näpp minu peale. Mnjah, kes see teine seal ruumis see imelik saigi olla, kellel on ainult kaks nime ja need ka kahtlased. Ma olin juba päris hämmingus, et küll see käis alles ruttu. Astusin ruumi ja seal oli kuus (!) inimest, riietuse järgi kõik haigla töötajad. Üks oli see, kes mu sisse kutsus. Tähtis amet, häälda ise kõiki neid nimesid. Teine juhatas mu lahkesti kaalu peale (jällegi tähtis – iial ei või teada, kuidas kehakaal silmi mõjutab), kolmas küisis, kas mul on palavik ja mõõtis mu vererõhku. Neljas kirjutas need andmed kuskile üles. Mida tegid viies ja kuues? Istusid jalgu kõlgutades voodi äärepeal ja arutasid kõva häälega, et küll ma olen ikka pikka kasvu. Ja siis saadeti mind uksest välja. Ahjaa, vererõhk on mul korras.

Olingi uuesti ootesaalis. Õnneks tuli Jana mulle vahepeal seltsiks ning eesseisev oooootamine ei tundunudki nii pikk, kui see üksi olles olnuks. Kaks ust avanesid vaheldumisi ja kutsuti järjest patsiente nimepidi sisse. Number 1 toast välkus muudkui ilus ja sihvakas noormees, number 2 toast aga lühike kiilakas vanamees. Ja kui lõpuks ilmus ukse vahele see ilus ja noor mees, silmad paberi külge naelutatud ja näol veits tobe ilme, teadsin ma kohe, et ju see seal paberil minu ülikeeruline nimi peab olema. Ja oligi! No nii kabedaid arste võiks rohkem olla. Palun siinkohal mitte valesti tõlgendada – arstile minnes on tervis ja ravi ikka kõige tähtsamad, aga no... no see oli nii ilus noh! Pärast seda, kui ta mulle pikalt, lambiga ja ilma, silma oli vaadanud (mina iseenesest oleksin võinud muidugi kauem vaadata), kirjutas mulle kaks retsepti välja. Retseptidega läksin number 2 luugi juurde, kus sealne mees võttis retspetid ära ja andis vastu paberilipiku, millega pidin kuskile järgmise luugi juurde minema, et saaks kindlustuse paberid korda ajama. Õnneks (!) oli mul olemas Jana, kes juba enamvähem seal orienteerus. Niisiis, järgmine luuk. Onu küsis, kas ma tahan kohe maksta ja kindlustus hüvitab pärast või ajavad nad asja kohe kindlustuse kaudu. Miks selline loll küsimus üldse, ma ei tea? Noh, siis sain paberi, millega pidin minema luuk number 2 juurde tagasi. Ja palun väga – sain oma retseptid tagasi. Nüüd tuli minna ümber nurga asuvasse apteeki. Ütlesin Janale, et ma pole elu sees näinud apteeki, kus on ootamiseks toolid ja seinal mängib telekas seebikatega. Jana naeris, et kohe näen, miks. Nägingi. Andsin luuki retspetid, küsis mu passi (no muidugi – mõelge ise, mis siis saaks, kui keegi hoopis teine kui Gerli-nimeline need silmatilgad oma valdusesse saaks), ja siis andis mulle väikse lipiku, kuhu markeriga mingi numbri maalis. Ja algas jälle ootamine. Inimesi oli seal palju, aga no mis sa seal ikka rapsid, aega ju on. Ja tükk aega hiljem hõisati mikrofoni minu nimi. Läksin luugi juurde, andsin numbri ja ... uskuge või ei – sain vastu rohud. Kilekoti sisse pakitud ja puha. Ja ei kokkuvõttes ei läinudki rohkem kui ainult kolm tundi.

Ja tahate teada, kui ebaõiglane elu on? Koju tulles teatas Rita, et ta teab küll seda arsti, et ta on gei. Oeh, ja mina nuputasin endale veel uut haigust välja. No täitsa kahju kohe!

copy-paste sissekanne

Mõni aeg tagasi tuli Jana särasilmselt restorani ja teatas, et kõik töötajad peavad tema blogisse tegema sissekande Costa Rica kohta. Einoh, "Juheeei".
Me oleme kõik võrdlemisi sõnakuulelikud, niisiis lõpuks ikka üllitasime midagi. Midagi. Ja kuna mul pole aega olnud oma blogisse uut sissekannet teha, siis teen lihtsalt copy-paste oma osast.

Siit ta tuleb:

Teravatest ähvardustest hirmutatuna kirjutan väikse sissekande Mardi ja Jana blogisse. Isegi „MINA EI“-st ei piisanud seekord. Kirjutan lihtsalt, miks mulle siin meeldib.

Mulle meeldivad surfipoiste pepud. Mulle meeldib, et Rita on nii hea fotograaf, et oskab need pepud kõik pildi peale saada. Mulle meeldib, et Jana on võimeline interneti pokkeris mänguraha võites rõõmustama nii siiralt kui ei keegi teine... ja kui kirglikult ta veel spordist oskab rääkida! Mulle meeldib, kui Mart vihastab siinse interneti firma peale, sest ta lihtsalt ei oska kuri olla. Mulle meeldivad Mardi tehtud pannkoogid, võin süüa 8 tükki järjest nii, et silm ka ei pilgu peas. Mulle meeldib, kui Chill otsustab haigeks jääda ja oksendada restorani põrandale täpselt siis, kui tore neljaliikmeline perekond omale sööke valib. Mulle meeldib, et Liis (also known as Ema) on siin peaaegu 5 kuud elanud, aga pole hotellitube näinud. Ja siis mulle meeldib, kui Liis keset ööd eriti kõva häälega karjatab väites, et mingi suur ja karvane asi kõndis tema peal (väidetaval ründajal õnnestus sündmuskohast põgeneda). Mulle meeldib, kui Hannes, kes elab meie kõrvaltoas, otsustab öösel hakata suupilli mängima, lihtsalt niisama, ja on seejuures mingil kummalisel põhjusel veendunud, et ta oskab seda. Mulle meeldib, et Margit on võimeline peaaegu iga asja peale hammustama ja näpistama – puhas märk armastusest muidugi. Mulle meeldib, et toidupoes on pakkimispoisid, kes kõik su asjad kilekottidesse laovad. Eriti meeldib mulle see, et nad teevad vist võidu, kes ühele inimesele rohkem kilekotte kaasa saab anda, sest miks panna osad asjad kokku, kui saab eraldi panna, loogiline ju. Mulle meeldib see, kui tahan pangas raha välja võtta ja teller teatab sõbralikult, et kahjuks pole neil hetkel raha. Mulle meeldib see, et kui sa ilma vihmavarjuta kuskil kõnnid ja vihma sadama hakkab, siis tihti pole üle 15 sekundi vaja muretseda, kas sa märjaks saad – selleks ajaks saad juba trussadest ka vett välja väänata. Mulle meeldib see, et kui siin külakeses pannakse toime kuritegu, siis politsei lühinumbrit enam vist pole, aga see-eest saad sa helistada ja leppida kokku vastuvõtuaja (noh, et kui teid näiteks röövitakse, siis võibolla saate juba järgmisel päeval jutule. Võibolla.). Mulle meeldib see, et just sel hetkel, kui ma kirjutan, on kell 6 hommikul, seega kui Jana midagi pähe võtab (seekord siis blogi kirjutamine), siis parem, et oleks olla:)). Mulle meeldib, et suutsin ühe kohaliku panna siiralt imestama selle üle, kuidas ma kirjatähtedes kirjutada oskan. Mulle meeldib see, et siin on nii niiske, et teksapüksid lähevad riidepuu peal seistes hallitama. Mulle meeldib, et osad mehed on siin nii lühikesed, et kui nad väga koledad on, siis ma ei pea mujale vaatama, vaid saan neist rahulikult lihtsalt üle vaadata.

Need on ainult mõned asjad, mis mulle siin meeldivad.
Mis mulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi blogisse kirjutada. (<- täpselt nii ma, muide, kirjutasingi. Ma tean - ma olengi väga vastuoluline inimene:))

Kohustuslik Panama vol 3.

No näed, palun väga – teine ametlik sissekanne ja ikka veel on aasta 2010. Võib vist juba öelda, et olen päris tihe blogi täitja. Muideks, kirjutan seda sissekannet Word’i dokumendina, sest ma ei suuda hetkel oma blogi salasõna meenutada. Vot nii kibe blogija olen.

Igatahes, novembrikuu seisuga jõudis minul ja Liisil (Liis on minu tore toakaaslane. Ilmselt ma peaks talle mingi hetk terve peatüki pühendama. Praegu pidage lihtsalt meeles, et ta on väga tore) kätte see aeg, kus peame Panamasse minema, et me oleksime jätkuvalt legaalsed illegaalid. Ehk siis lihtsamalt: kuna meil mingisugust viisat siinolemiseks pole, peame iga 90 päeva järel riigist lahkuma. Ja kuna Panama on meist umbes kahe tunni sõidu kaugusel, sõidame alati üheks ööks sinna ja järgmisel päeval tuleme tagasi. Ja nii ongi juriidiliselt kõik korrektne. Enamikesse Kesk-Ameerika riikidesse ilma viisata minnes nõutakse piiril tõestuseks lennupiletit, näitamaks, et sa riigist ikka ettenähtud ajal lahkud. Ei, me ei osta igakord Panamasse minnes suvalisi lennupileteid tõestamaks, et me ikka riigist lahkume. Liiga kulukas! Ei, me ka ei broneeri pileteid ega lase neid hiljem tühistada. Liiga tülikas! Siin tuleb mängu meie hea Rita, kes väga andeka disainerina ja photoshop’i tundjana meile korralikud lennupiletid alati valmis vorbib. Näiteks, seekord Panamasse minnes näitasime pileteid, mille kohaselt lähme 24. jaanuaril Amsterdami. Ja Costa Ricasse tagasi tulekuks oli meil taskus piletid Frankfurti. Miks mitte. Keegi isegi ei vaevu kontrollima, kas selline lend sellisel kuupäeval üldse olemas on. Õigemini, neil vist puuduvad seal selleks vahendidki. Kahju küll.

Nii, ma üritan nüüd natuke rohkem algusest alustada. Meie Panama-reis lükkus veidi edasi, sest ligi nädal aega kestnud paduvihmade tõttu olid paljud teed-sillad kas kokku kukkunud, ära ujunud või mööda mäekülge alla veerenud. Siinkohal paar illustreerivat pilti.

Mul ei õnnestunud neid pilte siia panna.

Kindel oli see, et bussiga me minna ei kavatse. Ah et miks? Sest mulle tundub, et siinsed bussid peatuvad iga 100 meetri tagant ja kui piirini on 150 km... noh, võite ise arvutada. Tegelikult on nii, et selliseid asju nagu bussipeatuseid siin ei eksisteeri. Õigemini, eksisteerivad, aga keegi ei lase end sellest eriti segada. Miks minna ettenähtud bussipeatusest bussi peale, kui sa saad oma maja ees käega vehkides bussi kinni pidada? Ja miks minna maha bussipeatuses või kellegi teise maja ees (see „keegi teine“ on just bussis stopp-nuppu vajutanud), kui sinu majani on veel tervelt 150 meetrit. Niisiis, millal on järgmine peatus? 150 meetri pärast. Loogiline ju. Ja kui sellele kõigele 100 kraadi õhutemperatuuri lisada, siis ei saa väga imestada, et me seekord hoopis häälega minna otsustasime.

Kell 6.30 hommikul olime maantee ääres ja neljas auto oli suur rekka, kes - ohoo - sõitis piirile. Armas. Tore mees oli. Väga jutukas ei olnud ja saime raadiot kuulata ja puha. Ma arvan, et see oli Costa Rica raadio Elmar. Aga mis siis, me ei pidanud vähemalt seekord oma algelises hispaania keeles seletama, mis imeloom see Eesti on või, et kuidas me ikka nii guapa’d oleme + me saime ju otse piirile. Ainuke peatus oli ühes bensukas, sest meie autojuht tahtis ennast pesta. No palun väga. Ootasime Liisiga mõne minuti ja mees tuli tagasi. Kasutas higipulka, pani korralikule ticole kohaselt hunniku juuksegeeli pähe, kammis juuksed pai-poisi-soengusse, pani oma ilusad sinised trussad armatuurlauale kuivama ja sõit võis jätkuda. Piiril läksime ilma suuremate tundepuhangudeta laiali.

Piiril läks kõik libedalt. Pärast kohustuslikku shopingu osa, tuli kohustuslik suur-kogus-jäätist-ja-teleka-vaatamise osa hotellis ehk siis meie lemmikosa. Õhtul läksime ühte kasiino baari istuma. Enne leppisime kokku, et kui keegi kole või vana või kole JA vana meiega rääkima tuleb, siis ütleme oma nimedeks natuke kihvtimad nimed kui „Gerli“ ja „Liis“. Ja palun väga – kaks vanameest arvasidki, et oleks hirmus tore meiega rääkima tulla. Ja meie nimed? Saage tuttavaks, mina olen Närvihaige ja see on minu sõbranna Lollakas. Minu nime kuuldes ütles et: „Ooo...“. Minu meelest ka. Koguni nii „Ooo..“, et ta küsis baarmanilt paberit-pliiatsit, et ma saaks meie nimed ilusti trükitähtedes üles kirjutada, aitaks tal seitse korda hääldada, et ta saaks siis eriti uhkel häälel oma sõbrale (kes veel natuke eemal istus) teatada, et „saa tuttavaks – Lollakas ja Närvihaige“. Pärast kahte jooki otsustasime meie hotellist üle tee asuvasse toidupoodi minna. Tänaval oli päris tihe liiklus ja ülekäigurada oli eemal. Kes see siis ikka üleni korralik viitsib olla. Sobival hetkel jooksime üle tee ja ... politsei auto keeras meile ette. Sõber Tambet nüüd kindlasti rõõmustab, arvates, et „bad ass white girl“ tegutseb jälle. (Taustainfo: läksin kunagi pühapäeva hommikul punase tulega üle tee, sest autosid polnud ja tundus tobe seda nuppu seal valgusfoori küljes vajutada. Ja siis... tuli politsei ja ma sain kirjaliku hoiatuse. Ja kolleeg Tambet hoolitses mõnda aega selle eest, et valgusfoori ja punase tule naljad oleks omal kohal.). Niisiis, keeras politsei meile ette ja mu esimene mõte oli, et teevad märkuse meie teeületamise kohta. Aga... „Hola, guapas!“. No muidugi, nüüd pidime seletama, et ei, meil ei ole numbrit, kuhu nad saaks helistada ja jaa, et oleme küll ilusad jah. Olime ikka päris viisakad, ei julgenud ju päris kohe ära ka kõndida, väänavad veel pikali ja panevad käed raudu. Varsti võtsime julguse kokku ja läksime ära poodi. Midagi ei juhtunud. Jama.

Costa Rica poolele tulles kulges taas kõik tõrgedeta. Ilma, et nad meie peeneid San-Jose – Frankfurt pileteid näha oleks tahtnud, löödi meile 90-päeva tempel passi. Juhei. Tegelikult läks ikka hirmus hästi. Järsku kuulsime seljataga hirmsaid kilkeid ja järgmisel hetkel langes meile kaela meie tuttav Christopher. Kõige siiram ja homom homo, keda ma kunagi näinud olen. Kui ta meie restorani tuleb, siis ta tavaliselt juba poole trepi peal jõuab oma verinoorest eks-peikast rääkida või hüüda, kui ilus päevitus mul on või kui niisama musid me ikka oleme. Selgus, et ta oli emaga tulnud sisseoste tegema. Ja ega see polnud mingi tavaline ema – ikkagi 1962. aasta Playboy aasta playmate. Vot nii. Ja kuna nad elavad meie lähedal, saime nendega Adelante ukse ette. Vot nii hästi läks. Ja uus luba  90 päeva Costa Ricas viibida, hakkas tiksuma...