Käisin tohtrihärra juures

Mul on silmadega juba mõnda aega mingi jama olnud, nii et olin lõpuks sunnitud ette võtma tee haiglasse arsti juurde. Ja kuna olin eelnevalt Janalt-Mardilt igasugu lugusid haigemajade ja haiguste kohta kuulnud, siis ega ma ülearu vaimustuses ei olnud. Aga no süsteem oli see-eest nii uhke, et otsustasin seda siin kirjeldada.

Niisiis. Mina oma punaste silmadega, kellaajaks 10.00 hommikul, asukohaks meist umbes 20 km kaugusel asuv Cortesi haigla.

Vastuvõtulaud. Pidin esitama oma passi. Mees asus usinalt trükimasinal (jah!) tippima. Küsis mitmeid tervise seisukohast tähtsaid küsimusi, nagu kust riigist ma pärit olen (saa nendest passidest siis aru), kas ma olen vallaline või abielus ja palun nüüd tähelepanu! - mismoodi ma sinna haiglasse saabusin. Viimasele olid ka vastusevariandid: kiirabiautoga, autoga, taksoga, bussiga või kõndides. Ja kui ma olin viimasele küsimusele vastanud, et peatun Adelante hotellis, sain selle tähtsa paberi luugist enda kätte. Mees mühkas mulle „kolmas uks“ ja viipas käega ukse asukoha poole. Hakkasin juba ukse poole minema, kui teisest luugist hõiskas teine mees (ehk siis need mehed istusid umbes meetrise vahega kõrvuti) ja pidin selle paberi talle andma, et ta saaks allkirja panna. Mõistlik. Nõme oleks ju anda enda kõrval istuvale kolleegile paber allkirjastamiseks, kui saab anda selle luugi kaudu patsiendile, et see saaks omakorda teise luugi kaudu selle kollegile ulatada. Niisiis, tähtis paber oli jälle minu käes, päritolumaaks kirjas SETONIA ja praegune peatumispaik ATLANDO hotel. Hea, et me selle mehega ikka üksteist mõistsime.

Ootesaalis oli päris palju inimesi ja kui kolmanda ukseni jõudsin, olid kaks lahket kohalikku juba minu kõrval ja ütlesid, et pean ukse sees olevast praost oma paberi sisse lükkama ja siis ootama, kuni mu nimi hüütakse. Ei läinud palju mööda, kui uks läks lahti ja meditsiiniõe silmad olid tema käesolevale paberile naelutatud, suu oli poolammuli, nagu tahaks kohe midagi ütlema hakata. Siis tõstis pilgu ja ... nägu lõi särama ning juba osutuski pikk näpp minu peale. Mnjah, kes see teine seal ruumis see imelik saigi olla, kellel on ainult kaks nime ja need ka kahtlased. Ma olin juba päris hämmingus, et küll see käis alles ruttu. Astusin ruumi ja seal oli kuus (!) inimest, riietuse järgi kõik haigla töötajad. Üks oli see, kes mu sisse kutsus. Tähtis amet, häälda ise kõiki neid nimesid. Teine juhatas mu lahkesti kaalu peale (jällegi tähtis – iial ei või teada, kuidas kehakaal silmi mõjutab), kolmas küisis, kas mul on palavik ja mõõtis mu vererõhku. Neljas kirjutas need andmed kuskile üles. Mida tegid viies ja kuues? Istusid jalgu kõlgutades voodi äärepeal ja arutasid kõva häälega, et küll ma olen ikka pikka kasvu. Ja siis saadeti mind uksest välja. Ahjaa, vererõhk on mul korras.

Olingi uuesti ootesaalis. Õnneks tuli Jana mulle vahepeal seltsiks ning eesseisev oooootamine ei tundunudki nii pikk, kui see üksi olles olnuks. Kaks ust avanesid vaheldumisi ja kutsuti järjest patsiente nimepidi sisse. Number 1 toast välkus muudkui ilus ja sihvakas noormees, number 2 toast aga lühike kiilakas vanamees. Ja kui lõpuks ilmus ukse vahele see ilus ja noor mees, silmad paberi külge naelutatud ja näol veits tobe ilme, teadsin ma kohe, et ju see seal paberil minu ülikeeruline nimi peab olema. Ja oligi! No nii kabedaid arste võiks rohkem olla. Palun siinkohal mitte valesti tõlgendada – arstile minnes on tervis ja ravi ikka kõige tähtsamad, aga no... no see oli nii ilus noh! Pärast seda, kui ta mulle pikalt, lambiga ja ilma, silma oli vaadanud (mina iseenesest oleksin võinud muidugi kauem vaadata), kirjutas mulle kaks retsepti välja. Retseptidega läksin number 2 luugi juurde, kus sealne mees võttis retspetid ära ja andis vastu paberilipiku, millega pidin kuskile järgmise luugi juurde minema, et saaks kindlustuse paberid korda ajama. Õnneks (!) oli mul olemas Jana, kes juba enamvähem seal orienteerus. Niisiis, järgmine luuk. Onu küsis, kas ma tahan kohe maksta ja kindlustus hüvitab pärast või ajavad nad asja kohe kindlustuse kaudu. Miks selline loll küsimus üldse, ma ei tea? Noh, siis sain paberi, millega pidin minema luuk number 2 juurde tagasi. Ja palun väga – sain oma retseptid tagasi. Nüüd tuli minna ümber nurga asuvasse apteeki. Ütlesin Janale, et ma pole elu sees näinud apteeki, kus on ootamiseks toolid ja seinal mängib telekas seebikatega. Jana naeris, et kohe näen, miks. Nägingi. Andsin luuki retspetid, küsis mu passi (no muidugi – mõelge ise, mis siis saaks, kui keegi hoopis teine kui Gerli-nimeline need silmatilgad oma valdusesse saaks), ja siis andis mulle väikse lipiku, kuhu markeriga mingi numbri maalis. Ja algas jälle ootamine. Inimesi oli seal palju, aga no mis sa seal ikka rapsid, aega ju on. Ja tükk aega hiljem hõisati mikrofoni minu nimi. Läksin luugi juurde, andsin numbri ja ... uskuge või ei – sain vastu rohud. Kilekoti sisse pakitud ja puha. Ja ei kokkuvõttes ei läinudki rohkem kui ainult kolm tundi.

Ja tahate teada, kui ebaõiglane elu on? Koju tulles teatas Rita, et ta teab küll seda arsti, et ta on gei. Oeh, ja mina nuputasin endale veel uut haigust välja. No täitsa kahju kohe!