Kohustuslik Panama vol 3.

No näed, palun väga – teine ametlik sissekanne ja ikka veel on aasta 2010. Võib vist juba öelda, et olen päris tihe blogi täitja. Muideks, kirjutan seda sissekannet Word’i dokumendina, sest ma ei suuda hetkel oma blogi salasõna meenutada. Vot nii kibe blogija olen.

Igatahes, novembrikuu seisuga jõudis minul ja Liisil (Liis on minu tore toakaaslane. Ilmselt ma peaks talle mingi hetk terve peatüki pühendama. Praegu pidage lihtsalt meeles, et ta on väga tore) kätte see aeg, kus peame Panamasse minema, et me oleksime jätkuvalt legaalsed illegaalid. Ehk siis lihtsamalt: kuna meil mingisugust viisat siinolemiseks pole, peame iga 90 päeva järel riigist lahkuma. Ja kuna Panama on meist umbes kahe tunni sõidu kaugusel, sõidame alati üheks ööks sinna ja järgmisel päeval tuleme tagasi. Ja nii ongi juriidiliselt kõik korrektne. Enamikesse Kesk-Ameerika riikidesse ilma viisata minnes nõutakse piiril tõestuseks lennupiletit, näitamaks, et sa riigist ikka ettenähtud ajal lahkud. Ei, me ei osta igakord Panamasse minnes suvalisi lennupileteid tõestamaks, et me ikka riigist lahkume. Liiga kulukas! Ei, me ka ei broneeri pileteid ega lase neid hiljem tühistada. Liiga tülikas! Siin tuleb mängu meie hea Rita, kes väga andeka disainerina ja photoshop’i tundjana meile korralikud lennupiletid alati valmis vorbib. Näiteks, seekord Panamasse minnes näitasime pileteid, mille kohaselt lähme 24. jaanuaril Amsterdami. Ja Costa Ricasse tagasi tulekuks oli meil taskus piletid Frankfurti. Miks mitte. Keegi isegi ei vaevu kontrollima, kas selline lend sellisel kuupäeval üldse olemas on. Õigemini, neil vist puuduvad seal selleks vahendidki. Kahju küll.

Nii, ma üritan nüüd natuke rohkem algusest alustada. Meie Panama-reis lükkus veidi edasi, sest ligi nädal aega kestnud paduvihmade tõttu olid paljud teed-sillad kas kokku kukkunud, ära ujunud või mööda mäekülge alla veerenud. Siinkohal paar illustreerivat pilti.

Mul ei õnnestunud neid pilte siia panna.

Kindel oli see, et bussiga me minna ei kavatse. Ah et miks? Sest mulle tundub, et siinsed bussid peatuvad iga 100 meetri tagant ja kui piirini on 150 km... noh, võite ise arvutada. Tegelikult on nii, et selliseid asju nagu bussipeatuseid siin ei eksisteeri. Õigemini, eksisteerivad, aga keegi ei lase end sellest eriti segada. Miks minna ettenähtud bussipeatusest bussi peale, kui sa saad oma maja ees käega vehkides bussi kinni pidada? Ja miks minna maha bussipeatuses või kellegi teise maja ees (see „keegi teine“ on just bussis stopp-nuppu vajutanud), kui sinu majani on veel tervelt 150 meetrit. Niisiis, millal on järgmine peatus? 150 meetri pärast. Loogiline ju. Ja kui sellele kõigele 100 kraadi õhutemperatuuri lisada, siis ei saa väga imestada, et me seekord hoopis häälega minna otsustasime.

Kell 6.30 hommikul olime maantee ääres ja neljas auto oli suur rekka, kes - ohoo - sõitis piirile. Armas. Tore mees oli. Väga jutukas ei olnud ja saime raadiot kuulata ja puha. Ma arvan, et see oli Costa Rica raadio Elmar. Aga mis siis, me ei pidanud vähemalt seekord oma algelises hispaania keeles seletama, mis imeloom see Eesti on või, et kuidas me ikka nii guapa’d oleme + me saime ju otse piirile. Ainuke peatus oli ühes bensukas, sest meie autojuht tahtis ennast pesta. No palun väga. Ootasime Liisiga mõne minuti ja mees tuli tagasi. Kasutas higipulka, pani korralikule ticole kohaselt hunniku juuksegeeli pähe, kammis juuksed pai-poisi-soengusse, pani oma ilusad sinised trussad armatuurlauale kuivama ja sõit võis jätkuda. Piiril läksime ilma suuremate tundepuhangudeta laiali.

Piiril läks kõik libedalt. Pärast kohustuslikku shopingu osa, tuli kohustuslik suur-kogus-jäätist-ja-teleka-vaatamise osa hotellis ehk siis meie lemmikosa. Õhtul läksime ühte kasiino baari istuma. Enne leppisime kokku, et kui keegi kole või vana või kole JA vana meiega rääkima tuleb, siis ütleme oma nimedeks natuke kihvtimad nimed kui „Gerli“ ja „Liis“. Ja palun väga – kaks vanameest arvasidki, et oleks hirmus tore meiega rääkima tulla. Ja meie nimed? Saage tuttavaks, mina olen Närvihaige ja see on minu sõbranna Lollakas. Minu nime kuuldes ütles et: „Ooo...“. Minu meelest ka. Koguni nii „Ooo..“, et ta küsis baarmanilt paberit-pliiatsit, et ma saaks meie nimed ilusti trükitähtedes üles kirjutada, aitaks tal seitse korda hääldada, et ta saaks siis eriti uhkel häälel oma sõbrale (kes veel natuke eemal istus) teatada, et „saa tuttavaks – Lollakas ja Närvihaige“. Pärast kahte jooki otsustasime meie hotellist üle tee asuvasse toidupoodi minna. Tänaval oli päris tihe liiklus ja ülekäigurada oli eemal. Kes see siis ikka üleni korralik viitsib olla. Sobival hetkel jooksime üle tee ja ... politsei auto keeras meile ette. Sõber Tambet nüüd kindlasti rõõmustab, arvates, et „bad ass white girl“ tegutseb jälle. (Taustainfo: läksin kunagi pühapäeva hommikul punase tulega üle tee, sest autosid polnud ja tundus tobe seda nuppu seal valgusfoori küljes vajutada. Ja siis... tuli politsei ja ma sain kirjaliku hoiatuse. Ja kolleeg Tambet hoolitses mõnda aega selle eest, et valgusfoori ja punase tule naljad oleks omal kohal.). Niisiis, keeras politsei meile ette ja mu esimene mõte oli, et teevad märkuse meie teeületamise kohta. Aga... „Hola, guapas!“. No muidugi, nüüd pidime seletama, et ei, meil ei ole numbrit, kuhu nad saaks helistada ja jaa, et oleme küll ilusad jah. Olime ikka päris viisakad, ei julgenud ju päris kohe ära ka kõndida, väänavad veel pikali ja panevad käed raudu. Varsti võtsime julguse kokku ja läksime ära poodi. Midagi ei juhtunud. Jama.

Costa Rica poolele tulles kulges taas kõik tõrgedeta. Ilma, et nad meie peeneid San-Jose – Frankfurt pileteid näha oleks tahtnud, löödi meile 90-päeva tempel passi. Juhei. Tegelikult läks ikka hirmus hästi. Järsku kuulsime seljataga hirmsaid kilkeid ja järgmisel hetkel langes meile kaela meie tuttav Christopher. Kõige siiram ja homom homo, keda ma kunagi näinud olen. Kui ta meie restorani tuleb, siis ta tavaliselt juba poole trepi peal jõuab oma verinoorest eks-peikast rääkida või hüüda, kui ilus päevitus mul on või kui niisama musid me ikka oleme. Selgus, et ta oli emaga tulnud sisseoste tegema. Ja ega see polnud mingi tavaline ema – ikkagi 1962. aasta Playboy aasta playmate. Vot nii. Ja kuna nad elavad meie lähedal, saime nendega Adelante ukse ette. Vot nii hästi läks. Ja uus luba  90 päeva Costa Ricas viibida, hakkas tiksuma...