Ma millegipärast kahtlustan, et minu viimastest postitustest võib jääda mulje, justkui teeks ma ticode kulul enamasti nalja või pean neid lihtsalt imelikeks. Noh, paljudel juhtudel see nii on, aga... AGA! Nüüd kavatsen kirjutada, miks tico’d mulle jube väga hirmsasti meeldivad.
1) Kas teate mõnda üksikema (või üldse kedagi?), kes võtaks kaks võhivõõrast turisti enda juurde öömajale kell 10 õhtul? Kes annaks neile turistidele käterätikud, et nad saaksid ennast kuivatada, sest nad jäid paduvihma kätte? Annaks oma pidžaamad, et neil oleks kuivad riided? Teeks neile kuuma kakaod, sest neil on külm ja pakuks kõrvale küpsiseid? Ja siis hommikul ärataks need turistid üles, pakuks neile maitsvat hommikusööki kohviga? Ja ukselt ära saates teataks, et tema kodu uks on neile alati avatud?
2) Kas teate kedagi, kes nähes pimedas hääletajat, pakuks talle taksoraha, sest nii on turvalisem?
3) Kas teate mõnda poemüüjat, kes nähes, et sa arbuusi ostad, pakub variandi see lahti lõigata ja veenduda kvaliteedis, kuna viimased partiid on kehvad olnud?
4) Kas teate kedagi, kes võtaks hääletavad turistid peale ja sõidutaks nad 50 km kaugemale kui tema enda plaan minna oli?
5) Kas teate kedagi, kes viitsiks läbi vaadata kõik televisioonikanali kuulutused, et aidata turistil tööd leida?
6) Kas teate mõnda auto- või taksojuhti, kes peataks turisti nähes kinni ja pakuks tasuta küüti, kuna läheb nagunii selles samas suunas?
7) Kas teate kedagi, kes töötab autoremonditöökojas ja tehes proovisõitu rikkis piduritega kiibariautoga, võtaks peale turistid, et need 20 km kaugusele viia?
8) Kas teate kedagi, kes ei läheks närvi, kui bussiga sõites otsustab bussijuht ühtäkki suvalises kohas peatada ja oma hea sõbraga läbi bussiakna mõned head minutid juttu ajada?
9) Kas teate kedagi, kes laseks teise inimese poejärjekorras endast ette, kuna viimasel on ainult üks ost ja esimesel terve korvitäis?
10) Kas teate kedagi, kes korjaks võõrad peale, teeks poepeatuse ja pakuks viisakalt, kas ta tohib neile midagi juua osta?
...Mina tean.
„Täna mina sulle, homme sina mulle“, just nii nad ütlevad, kuid teevad seda nii, et saad aru, et nad ei oota sinult mitte midagi vastu. Selline mõtteviis on päris kaduv või mis?
Sunday, April 17, 2011
Monday, March 7, 2011
Töökohtadest
Nii. Ajad on sellised nagu nad on, seepärast otsustasin oma blogis välja tuua mõned tööpostid, millele Eestis ilmselgelt pole veel mõeldud. Aga võiks, sest potentsiaali on ikka kuhjaga. Pealegi, kõik muudkui räägivad, et tuleb uusi ametikohti luua jnejne.
1) Ametid haiglas (need, kes on lugenud mu postitust haiglaskäigust, need juba teavad):
Kaaluja.
Ülesanded: kaaluda patsient ja edastada tulemus sealsamas istuvale ja mitte midagi tegevale arstile (Eesti puhul oleks see arst. Siin ma kahtlen sügavalt, et see arst oli).
Kas-sul-palavik-on küsija:
Ülesanded: peab küsima: “Kas sul on palavik?”. Ja jällegi edastada tulemus sealsamas istuvale perearstile, kes endiselt vaikides ja mitte midagi tehes vastust ootab.
Vererõhu mõõtja: Ülesanded: mõõta patsiendi vererõhk ja … edastada andmed perearstile. Jällegi tähtis amet – muidu peaks perearst ise kõik need korrad seda imemasinat pumpama, väikseid nuppe kruttima ja siis veel sellest numbritejorust midagi välja lugema.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba ilmselt tähele pani: kui need ametikohad oleks Eestis juba kasutusel, poleks ilmselt perearstide streiki ja palgatõusu nõudmist olnud, sest ilmselgelt vähendaksid need perearsti koormust.
2) Ameti toidupoes
Pakkija.
Ülesanded: pakkida kõik kliendi ostud kilekottidesse.
Missioon: pakkida kõik kliendi ostud võimalikult paljudesse kilekottidesse.
Kui ma ei eksi, siis mingi pood üritas Eestiski seda ametit kasutusele võtta. Et on keegi, kes lindilt tulevad asjad kibekiirelt kilekottidesse laob. Aga eestlane olevat närvi läinud. Mõni arvas, et mingi suvaline tahab tema seepi-saia (otse ostulindilt!) varastada, teine vihastas, kuna väidetavalt ei osanud see „keegi“ pakkida nii nagu PEAB.
Siin on aga mõnus. Mitmes poes on ühe kassa peale suisa kaks pakkijat, kes hoogsalt rabama ja pakkima hakkavad. Jah, kui oleks ostnud kolm asja, siis pakkimisel... no kaks paari käsi on ikka kaks paari käsi. Ja kui on kaks paari käsi, saab ka rohkem kilekotte kaasa panna.
Ükskord juhtus tegelikult nii, et mingil kummalisel põhjusel laoti kõik mu ostud ühte kotti. AGA hambapasta pandi eraldi kotti. Ega ei kujutaksi ette, et peaks koju kõndima poekotiga, kus lisaks kõigele muule on samas kotis ka veel hambapasta.
Ja siinkohal palun ebasobiva kuulutamise eest vabandust KilleRkoti kampaania tegijatelt.
3) Ametikoht pangas
Turvamees ukse juures. Tihti kaks tükki korraga.
Ülesanded: avada-sulgeda lukustatud (!) pangaust. Otsida metalliotsijaga läbi kahtlusalused ehk siis kõik panka sisenejad. Noomida kõiki, kes mobiiltelefoni kasutavad. And last but not least: ulatada järjekorra number.
Turvalisus ennekõike. Kui panka ikka tuleb liibuvas lühikeses kleidis naisterahvas, käes ainult mobiiltelefon ja jalas minimalistlikud plätud, siis on alati mõistlik ta metallidetektoriga läbi otsida. Jumal teda teab, kus ta mõnda ohtlikku metalleset peita võib. Kui klient läheb selle aparaadi juurde, kus ta peab valima tehingu, et saada järjekorranumber, siis turvamees seisab tavaliselt sel ajal tema kõrval. Olgem ausad – tehingusordist võib ka nii mõndagi välja lugeda. Potentsiaalseid pätte ju terve ilm täis. Pealegi, siis on sellised masinad, et kviitung tuleb kuskilt alt välja, seega poleks ilus, kui lugupeetud panga klient selle saamiseks ise kummardama peaks, niisiis kummardab turvamees. Loogiline.
Ja kui oma mobiiltelefoni näpid, astub ta ligi ja noomib. Ja kuna tellereid on alati tunduvalt vähem, kui võimalust oleks ja olemasolevad ülearu ei rapsi, siis enamasti peab tükk aega ootama enne, kui jutule pääsed. Ja kuna peab kaua ootama, siis ülikonnastatud mehed jooksevad oma mobiilidega muudkui sisse ja välja ja ... palun väga, turvamehel tööd kui palju, sest ärgem unustagem, et uks peab ju lukus olema.
Nii. Eelpool nimetatud ametitega ilmselt väga rikkaks ei saa. Nüüd tähelepanu need, kes rikkaks ka tahavad saada.
IT-mehed ja santehnikud. Internetiga on siin mitmel pool nigelasti. Meie hotellis näiteks. Ja kuna ma seda ruuteri-serveri jms asja eriti ei jaga, siis põhjust ei tea öelda.
Ja santehnikud. Ma ei tea, mis värk siinsete WC-pottidega on, aga väga paljudes kohtades on suured sildid, et paberit ei tohi alla lasta. Kohe üldse mitte, läheb umbe kohe.
Ongi kõik.
Pole tänu väärt!
:)
1) Ametid haiglas (need, kes on lugenud mu postitust haiglaskäigust, need juba teavad):
Kaaluja.
Ülesanded: kaaluda patsient ja edastada tulemus sealsamas istuvale ja mitte midagi tegevale arstile (Eesti puhul oleks see arst. Siin ma kahtlen sügavalt, et see arst oli).
Kas-sul-palavik-on küsija:
Ülesanded: peab küsima: “Kas sul on palavik?”. Ja jällegi edastada tulemus sealsamas istuvale perearstile, kes endiselt vaikides ja mitte midagi tehes vastust ootab.
Vererõhu mõõtja: Ülesanded: mõõta patsiendi vererõhk ja … edastada andmed perearstile. Jällegi tähtis amet – muidu peaks perearst ise kõik need korrad seda imemasinat pumpama, väikseid nuppe kruttima ja siis veel sellest numbritejorust midagi välja lugema.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba ilmselt tähele pani: kui need ametikohad oleks Eestis juba kasutusel, poleks ilmselt perearstide streiki ja palgatõusu nõudmist olnud, sest ilmselgelt vähendaksid need perearsti koormust.
2) Ameti toidupoes
Pakkija.
Ülesanded: pakkida kõik kliendi ostud kilekottidesse.
Missioon: pakkida kõik kliendi ostud võimalikult paljudesse kilekottidesse.
Kui ma ei eksi, siis mingi pood üritas Eestiski seda ametit kasutusele võtta. Et on keegi, kes lindilt tulevad asjad kibekiirelt kilekottidesse laob. Aga eestlane olevat närvi läinud. Mõni arvas, et mingi suvaline tahab tema seepi-saia (otse ostulindilt!) varastada, teine vihastas, kuna väidetavalt ei osanud see „keegi“ pakkida nii nagu PEAB.
Siin on aga mõnus. Mitmes poes on ühe kassa peale suisa kaks pakkijat, kes hoogsalt rabama ja pakkima hakkavad. Jah, kui oleks ostnud kolm asja, siis pakkimisel... no kaks paari käsi on ikka kaks paari käsi. Ja kui on kaks paari käsi, saab ka rohkem kilekotte kaasa panna.
Ükskord juhtus tegelikult nii, et mingil kummalisel põhjusel laoti kõik mu ostud ühte kotti. AGA hambapasta pandi eraldi kotti. Ega ei kujutaksi ette, et peaks koju kõndima poekotiga, kus lisaks kõigele muule on samas kotis ka veel hambapasta.
Ja siinkohal palun ebasobiva kuulutamise eest vabandust KilleRkoti kampaania tegijatelt.
3) Ametikoht pangas
Turvamees ukse juures. Tihti kaks tükki korraga.
Ülesanded: avada-sulgeda lukustatud (!) pangaust. Otsida metalliotsijaga läbi kahtlusalused ehk siis kõik panka sisenejad. Noomida kõiki, kes mobiiltelefoni kasutavad. And last but not least: ulatada järjekorra number.
Turvalisus ennekõike. Kui panka ikka tuleb liibuvas lühikeses kleidis naisterahvas, käes ainult mobiiltelefon ja jalas minimalistlikud plätud, siis on alati mõistlik ta metallidetektoriga läbi otsida. Jumal teda teab, kus ta mõnda ohtlikku metalleset peita võib. Kui klient läheb selle aparaadi juurde, kus ta peab valima tehingu, et saada järjekorranumber, siis turvamees seisab tavaliselt sel ajal tema kõrval. Olgem ausad – tehingusordist võib ka nii mõndagi välja lugeda. Potentsiaalseid pätte ju terve ilm täis. Pealegi, siis on sellised masinad, et kviitung tuleb kuskilt alt välja, seega poleks ilus, kui lugupeetud panga klient selle saamiseks ise kummardama peaks, niisiis kummardab turvamees. Loogiline.
Ja kui oma mobiiltelefoni näpid, astub ta ligi ja noomib. Ja kuna tellereid on alati tunduvalt vähem, kui võimalust oleks ja olemasolevad ülearu ei rapsi, siis enamasti peab tükk aega ootama enne, kui jutule pääsed. Ja kuna peab kaua ootama, siis ülikonnastatud mehed jooksevad oma mobiilidega muudkui sisse ja välja ja ... palun väga, turvamehel tööd kui palju, sest ärgem unustagem, et uks peab ju lukus olema.
Nii. Eelpool nimetatud ametitega ilmselt väga rikkaks ei saa. Nüüd tähelepanu need, kes rikkaks ka tahavad saada.
IT-mehed ja santehnikud. Internetiga on siin mitmel pool nigelasti. Meie hotellis näiteks. Ja kuna ma seda ruuteri-serveri jms asja eriti ei jaga, siis põhjust ei tea öelda.
Ja santehnikud. Ma ei tea, mis värk siinsete WC-pottidega on, aga väga paljudes kohtades on suured sildid, et paberit ei tohi alla lasta. Kohe üldse mitte, läheb umbe kohe.
Ongi kõik.
Pole tänu väärt!
:)
Saturday, March 5, 2011
Siin ma siis olen. Alustamas kirjutamist ei-tea-mitmendat korda. Muudkui alustan, siis avastan, et ei oska ennast piisavalt kirjalikult väljendada ja siis jätan pooleli. Ja siis on nii palju lugusid kogunenud, et ei teagi, millest või kas üldse kirjutada.
Mõtlesin, et kirjutan seekord mõned tähelepanekud. Just nimelt tähelepanekud. Subjektiivsed.
Niisiis.
Söök.
Riis ja oad. Igas asendis. Traditsiooniline hommikusöök on gallo pinto, ehk siis riis ja oad segamini (sekka sibulat ka). Meie hotelli sohver ütles, et ta sööb hommikuks gallo pintot koos kahe muna ja hapukoorega. Iga jumala päev. Ja nii juba palju aastaid. Ja ilmselt elu lõpuni. Üks ehitusmees teatas selle peale, et ei kujutaks oma päeva ette, kui see ei algaks gallo pintoga. Vot siis, teile kõigile, kes te ei kujuta oma elu interneti, mobiiltelefoni vms asjata ette. Ja lõunasöögiks? Riis ja oad, aga tähelepanu – serveeritakse ERALDI (st mitte kokku segatuna), mis on muidugi hoo-o-pis teine asi. Vahel on meil tööjuures lõunasöögiks ka pasta, AGA koos riisi ja ubadega. Või kartulid-liha, AGA koos riisi ja ubadega. Mu mehhiklasest töökaaslane küsis ükskord kokalt, et miks me ei võiks mõni päev lihtsalt pastat süüa. Et vahelduseks ja rahaliselt oleks ka ju odavam. Kokk segas mõtlikult pliidil keevaid ube ja teatas, et kui tico ei saa lõunaks riisi ja ube võrdub see söömata olemisega. Või siis. Hotellis olid pealinnast pärit kohalikud inimesed. Peakokk tuli lauda, selgitas pikalt-laialt rohkem ja vähem peenete hommikusöökide kohta, mis ta kõik valmistada võiks. Ja kliendid? „ Kaks gallo pinto’t“. Siinkohal pole vist sõnu rohkem vaja ja riisi-oa peatüki võib lukku panna.
Küpsisekultuur. No sellist valikut küpsiseid nagu siin, ei ole ma veel enne näinud. Aga õige on kah – mis kohv see ilma küpsiseta on. Pealegi, osade küpsisepakkide avamine on peaaegu nagu jõulukingi avamine – on pakk, mille sees on väiksem pakk, mille see omakorda on väiksem pakk ja selle sees on iga küpsis pakitud ... eraldi pakki! Imeline.
Naissoost turist.
Siin ma siis olen. Iga asja peale „Wow, that’s amazing!“ ei hüüa, gekot nähes imekiiret fotosessiooni ei korralda, suvalisi surfipoisse pildi peale ei kutsu, kohalikest iluspoistest ei vaimustu, aga ... ma olen valge nahaga ja hirmus pikka kasvu, järelikult – turist. Järelikult peab ikka „guapa“ või „preciosa“ või „linda“ lõugama (tõlkes tähendavad kõik ilus, kaunis vms), sest mille muu peale veel peaks vaimustuma kui mitte selle peale?! Siis... alati saab olla erakordselt originaalne ja küsida peikade kohta. See teema on nagu inglastel ilmast rääkimine, st kas kohe vestluse alguses või siis, kui enam millestki rääkida pole.
Mehed.
Machokultuur. Väidetavalt. Valdavalt kõvad mehed ja hirmsad hurmurid, olenemata vanusest. AGA, kui kuulevad mõnda romantilist laulu, uluvad kõik kaasa laulda ja vajadusel poetavad pisaragi. Ükskord näiteks oli mul suur au sõita maailma kõige rullnoksimas autos. Sinised ja oranžid tuled-viled, ohoo-mis-võimendid ja muidugi ohooo-mis-rullnokast autojuht. Tõeline ohoooo tuli aga siis, kui peene raadiomaki peaesinejaks ei olnud keegi muu kui meie Enrique Iglesas, oma tõ-õeliselt aeglase looga. Wow THAT is amazing, ma ütlen!
Ei tea, aga Eestis saaks selline rullnokk tõenäoliselt peksa.
Ja oma õelat naljasoont olen õppinud taltsutama, sest need õrnad hinged lihtsalt solvuvad muidu.
Tööpoliitika.
Ma olen nüüdseks kolm kuud ticodega töötanud. Ja mis ma oskan öelda? Tark ei torma. Mitte mingis olukorras. Ma kordan: mitte mingis! Kui Ojochalis elasin, siis poodi minnes sõitsime alati ühest sillast üle, mida ehitati umbes sada aastat. Minnes pidime alati ehitustööde tõttu hoo maha võtma, mistõttu tean täpselt, kuidas töökorraldus käib. Üks kaevab, 4 söövad-joovad, kaks istuvad – üks teerulli, üks kopa otsas (kõrvuti pargitud muidugi, sest kuidas muudmoodi siis muidu juttu saaks ajada) – ja vilistavad-lehvitavad aeglustanud autodele. Tund aega hiljem tuleme tagasi – tööjaotus sama, ainult rollid on vahetunud. Noh, ja siis hakkab vihma sadama ja siis on palav ja siis on pühapäev. Ja nii see aeg lendab.
Täna jäi silma tööjuures näiteks silma, kuidas 3 töömeest ja operatsioonimanager (ka meesterahvas) üht lapsehälli kokku panid. Neljakesi. Läksin nende juurde, võtsin raadio ja ütlesin (ilma et ma edastamise nuppu oleks vajutanud), et saadetagu veel töömehi, et meil on häll vaja kokku panna. Mõtlesin, et vihjan peenelt või nii. Keegi saanud mu vihjest aru. Armas. Ja no see häll oli ikka hirmus kole.
Paljudel mu töökaaslastel paistab muretsemisenupp puuduvat, vähemalt mis puudutab tööd. Mis on tegelikult kohati kadestamisväärne. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks nad uuringute kohaselt üks maailma õnnelikemaid rahvaid on ja miks eestlaste seas moodne sidesõna „stress“ siinses sõnavaras vist sootuks puudub.
Olen hotellis palju ületunde teinud, et oma asjadega ilusti järjel püsida. Osad arvavad, et teenin meeletuid summasid, sest miks ma muidu vajadusel 14-tunniseid tööpäevi teen ja ainukesel vabal päeval ka tööl olen. Aga tegelikult? Ei, mulle ei maksta ületundide eest.
Siin on üks näide mu mõnede töökaaslaste suhtumisest:
Olin juba umbes 5 tundi oma graafikujärgsest ajast kauem olnud.
Töökaaslane: „Miks sa ikka veel siin oled?“
Mina: „Mul on veel mõned asjad teha, kui ma neid ära ei tee, hakkan muretsema“
Töökaaslane:“Ma läheks küll minema. Ammu juba. Sest see hotell on homme nagunii sama kohapeal, ükskõik kas asjad on tehtud või mitte.“.
Vot nii. Kuldsed sõnad. Ma olem absoluutselt kindel, et tööalaselt (!) pole meist mitte keegi asendamatu. Mitte keegi. Aga ma ikka veel muretsen ja mõned inimesed õnneks veel, kuigi hotell on homme ilmselt tõepoolest sama kohapeal.
Jah, pean tunnistama, et ticodega koos töötada on kohati tunduvalt keerulisem, kui ma arvasin. Aga ticod inimestena... ma olen kohanud väga palju tõeliselt sõbralikke ja abivalmeid inimesi. „Täna mina sulle, homme sina mulle,“ just seda lauset olen ma palju kuulnud, kui inimesed siin üksteist mis tahes moel abistavad.
It is all about people.
Jah..olen kohanud palju häid inimesi.
Nii häid, et tahaks kohe ise ka poole paremaks hakata.
Mõtlesin, et kirjutan seekord mõned tähelepanekud. Just nimelt tähelepanekud. Subjektiivsed.
Niisiis.
Söök.
Riis ja oad. Igas asendis. Traditsiooniline hommikusöök on gallo pinto, ehk siis riis ja oad segamini (sekka sibulat ka). Meie hotelli sohver ütles, et ta sööb hommikuks gallo pintot koos kahe muna ja hapukoorega. Iga jumala päev. Ja nii juba palju aastaid. Ja ilmselt elu lõpuni. Üks ehitusmees teatas selle peale, et ei kujutaks oma päeva ette, kui see ei algaks gallo pintoga. Vot siis, teile kõigile, kes te ei kujuta oma elu interneti, mobiiltelefoni vms asjata ette. Ja lõunasöögiks? Riis ja oad, aga tähelepanu – serveeritakse ERALDI (st mitte kokku segatuna), mis on muidugi hoo-o-pis teine asi. Vahel on meil tööjuures lõunasöögiks ka pasta, AGA koos riisi ja ubadega. Või kartulid-liha, AGA koos riisi ja ubadega. Mu mehhiklasest töökaaslane küsis ükskord kokalt, et miks me ei võiks mõni päev lihtsalt pastat süüa. Et vahelduseks ja rahaliselt oleks ka ju odavam. Kokk segas mõtlikult pliidil keevaid ube ja teatas, et kui tico ei saa lõunaks riisi ja ube võrdub see söömata olemisega. Või siis. Hotellis olid pealinnast pärit kohalikud inimesed. Peakokk tuli lauda, selgitas pikalt-laialt rohkem ja vähem peenete hommikusöökide kohta, mis ta kõik valmistada võiks. Ja kliendid? „ Kaks gallo pinto’t“. Siinkohal pole vist sõnu rohkem vaja ja riisi-oa peatüki võib lukku panna.
Küpsisekultuur. No sellist valikut küpsiseid nagu siin, ei ole ma veel enne näinud. Aga õige on kah – mis kohv see ilma küpsiseta on. Pealegi, osade küpsisepakkide avamine on peaaegu nagu jõulukingi avamine – on pakk, mille sees on väiksem pakk, mille see omakorda on väiksem pakk ja selle sees on iga küpsis pakitud ... eraldi pakki! Imeline.
Naissoost turist.
Siin ma siis olen. Iga asja peale „Wow, that’s amazing!“ ei hüüa, gekot nähes imekiiret fotosessiooni ei korralda, suvalisi surfipoisse pildi peale ei kutsu, kohalikest iluspoistest ei vaimustu, aga ... ma olen valge nahaga ja hirmus pikka kasvu, järelikult – turist. Järelikult peab ikka „guapa“ või „preciosa“ või „linda“ lõugama (tõlkes tähendavad kõik ilus, kaunis vms), sest mille muu peale veel peaks vaimustuma kui mitte selle peale?! Siis... alati saab olla erakordselt originaalne ja küsida peikade kohta. See teema on nagu inglastel ilmast rääkimine, st kas kohe vestluse alguses või siis, kui enam millestki rääkida pole.
Mehed.
Machokultuur. Väidetavalt. Valdavalt kõvad mehed ja hirmsad hurmurid, olenemata vanusest. AGA, kui kuulevad mõnda romantilist laulu, uluvad kõik kaasa laulda ja vajadusel poetavad pisaragi. Ükskord näiteks oli mul suur au sõita maailma kõige rullnoksimas autos. Sinised ja oranžid tuled-viled, ohoo-mis-võimendid ja muidugi ohooo-mis-rullnokast autojuht. Tõeline ohoooo tuli aga siis, kui peene raadiomaki peaesinejaks ei olnud keegi muu kui meie Enrique Iglesas, oma tõ-õeliselt aeglase looga. Wow THAT is amazing, ma ütlen!
Ei tea, aga Eestis saaks selline rullnokk tõenäoliselt peksa.
Ja oma õelat naljasoont olen õppinud taltsutama, sest need õrnad hinged lihtsalt solvuvad muidu.
Tööpoliitika.
Ma olen nüüdseks kolm kuud ticodega töötanud. Ja mis ma oskan öelda? Tark ei torma. Mitte mingis olukorras. Ma kordan: mitte mingis! Kui Ojochalis elasin, siis poodi minnes sõitsime alati ühest sillast üle, mida ehitati umbes sada aastat. Minnes pidime alati ehitustööde tõttu hoo maha võtma, mistõttu tean täpselt, kuidas töökorraldus käib. Üks kaevab, 4 söövad-joovad, kaks istuvad – üks teerulli, üks kopa otsas (kõrvuti pargitud muidugi, sest kuidas muudmoodi siis muidu juttu saaks ajada) – ja vilistavad-lehvitavad aeglustanud autodele. Tund aega hiljem tuleme tagasi – tööjaotus sama, ainult rollid on vahetunud. Noh, ja siis hakkab vihma sadama ja siis on palav ja siis on pühapäev. Ja nii see aeg lendab.
Täna jäi silma tööjuures näiteks silma, kuidas 3 töömeest ja operatsioonimanager (ka meesterahvas) üht lapsehälli kokku panid. Neljakesi. Läksin nende juurde, võtsin raadio ja ütlesin (ilma et ma edastamise nuppu oleks vajutanud), et saadetagu veel töömehi, et meil on häll vaja kokku panna. Mõtlesin, et vihjan peenelt või nii. Keegi saanud mu vihjest aru. Armas. Ja no see häll oli ikka hirmus kole.
Paljudel mu töökaaslastel paistab muretsemisenupp puuduvat, vähemalt mis puudutab tööd. Mis on tegelikult kohati kadestamisväärne. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks nad uuringute kohaselt üks maailma õnnelikemaid rahvaid on ja miks eestlaste seas moodne sidesõna „stress“ siinses sõnavaras vist sootuks puudub.
Olen hotellis palju ületunde teinud, et oma asjadega ilusti järjel püsida. Osad arvavad, et teenin meeletuid summasid, sest miks ma muidu vajadusel 14-tunniseid tööpäevi teen ja ainukesel vabal päeval ka tööl olen. Aga tegelikult? Ei, mulle ei maksta ületundide eest.
Siin on üks näide mu mõnede töökaaslaste suhtumisest:
Olin juba umbes 5 tundi oma graafikujärgsest ajast kauem olnud.
Töökaaslane: „Miks sa ikka veel siin oled?“
Mina: „Mul on veel mõned asjad teha, kui ma neid ära ei tee, hakkan muretsema“
Töökaaslane:“Ma läheks küll minema. Ammu juba. Sest see hotell on homme nagunii sama kohapeal, ükskõik kas asjad on tehtud või mitte.“.
Vot nii. Kuldsed sõnad. Ma olem absoluutselt kindel, et tööalaselt (!) pole meist mitte keegi asendamatu. Mitte keegi. Aga ma ikka veel muretsen ja mõned inimesed õnneks veel, kuigi hotell on homme ilmselt tõepoolest sama kohapeal.
Jah, pean tunnistama, et ticodega koos töötada on kohati tunduvalt keerulisem, kui ma arvasin. Aga ticod inimestena... ma olen kohanud väga palju tõeliselt sõbralikke ja abivalmeid inimesi. „Täna mina sulle, homme sina mulle,“ just seda lauset olen ma palju kuulnud, kui inimesed siin üksteist mis tahes moel abistavad.
It is all about people.
Jah..olen kohanud palju häid inimesi.
Nii häid, et tahaks kohe ise ka poole paremaks hakata.
Subscribe to:
Posts (Atom)