Siin ma siis olen. Alustamas kirjutamist ei-tea-mitmendat korda. Muudkui alustan, siis avastan, et ei oska ennast piisavalt kirjalikult väljendada ja siis jätan pooleli. Ja siis on nii palju lugusid kogunenud, et ei teagi, millest või kas üldse kirjutada.
Mõtlesin, et kirjutan seekord mõned tähelepanekud. Just nimelt tähelepanekud. Subjektiivsed.
Niisiis.

Söök.
Riis ja oad. Igas asendis. Traditsiooniline hommikusöök on gallo pinto, ehk siis riis ja oad segamini (sekka sibulat ka). Meie hotelli sohver ütles, et ta sööb hommikuks gallo pintot koos kahe muna ja hapukoorega. Iga jumala päev. Ja nii juba palju aastaid. Ja ilmselt elu lõpuni. Üks ehitusmees teatas selle peale, et ei kujutaks oma päeva ette, kui see ei algaks gallo pintoga. Vot siis, teile kõigile, kes te ei kujuta oma elu interneti, mobiiltelefoni vms asjata ette. Ja lõunasöögiks? Riis ja oad, aga tähelepanu – serveeritakse ERALDI (st mitte kokku segatuna), mis on muidugi hoo-o-pis teine asi. Vahel on meil tööjuures lõunasöögiks ka pasta, AGA koos riisi ja ubadega. Või kartulid-liha, AGA koos riisi ja ubadega. Mu mehhiklasest töökaaslane küsis ükskord kokalt, et miks me ei võiks mõni päev lihtsalt pastat süüa. Et vahelduseks ja rahaliselt oleks ka ju odavam. Kokk segas mõtlikult pliidil keevaid ube ja teatas, et kui tico ei saa lõunaks riisi ja ube võrdub see söömata olemisega. Või siis. Hotellis olid pealinnast pärit kohalikud inimesed. Peakokk tuli lauda, selgitas pikalt-laialt rohkem ja vähem peenete hommikusöökide kohta, mis ta kõik valmistada võiks. Ja kliendid? „ Kaks gallo pinto’t“. Siinkohal pole vist sõnu rohkem vaja ja riisi-oa peatüki võib lukku panna.

Küpsisekultuur. No sellist valikut küpsiseid nagu siin, ei ole ma veel enne näinud. Aga õige on kah – mis kohv see ilma küpsiseta on. Pealegi, osade küpsisepakkide avamine on peaaegu nagu jõulukingi avamine – on pakk, mille sees on väiksem pakk, mille see omakorda on väiksem pakk ja selle sees on iga küpsis pakitud ... eraldi pakki! Imeline.

Naissoost turist.
Siin ma siis olen. Iga asja peale „Wow, that’s amazing!“ ei hüüa, gekot nähes imekiiret fotosessiooni ei korralda, suvalisi surfipoisse pildi peale ei kutsu, kohalikest iluspoistest ei vaimustu, aga ... ma olen valge nahaga ja hirmus pikka kasvu, järelikult – turist. Järelikult peab ikka „guapa“ või „preciosa“ või „linda“ lõugama (tõlkes tähendavad kõik ilus, kaunis vms), sest mille muu peale veel peaks vaimustuma kui mitte selle peale?! Siis... alati saab olla erakordselt originaalne ja küsida peikade kohta. See teema on nagu inglastel ilmast rääkimine, st kas kohe vestluse alguses või siis, kui enam millestki rääkida pole.

Mehed.
Machokultuur. Väidetavalt. Valdavalt kõvad mehed ja hirmsad hurmurid, olenemata vanusest. AGA, kui kuulevad mõnda romantilist laulu, uluvad kõik kaasa laulda ja vajadusel poetavad pisaragi. Ükskord näiteks oli mul suur au sõita maailma kõige rullnoksimas autos. Sinised ja oranžid tuled-viled, ohoo-mis-võimendid ja muidugi ohooo-mis-rullnokast autojuht. Tõeline ohoooo tuli aga siis, kui peene raadiomaki peaesinejaks ei olnud keegi muu kui meie Enrique Iglesas, oma tõ-õeliselt aeglase looga. Wow THAT is amazing, ma ütlen!
Ei tea, aga Eestis saaks selline rullnokk tõenäoliselt peksa.
Ja oma õelat naljasoont olen õppinud taltsutama, sest need õrnad hinged lihtsalt solvuvad muidu.

Tööpoliitika.
Ma olen nüüdseks kolm kuud ticodega töötanud. Ja mis ma oskan öelda? Tark ei torma. Mitte mingis olukorras. Ma kordan: mitte mingis! Kui Ojochalis elasin, siis poodi minnes sõitsime alati ühest sillast üle, mida ehitati umbes sada aastat. Minnes pidime alati ehitustööde tõttu hoo maha võtma, mistõttu tean täpselt, kuidas töökorraldus käib. Üks kaevab, 4 söövad-joovad, kaks istuvad – üks teerulli, üks kopa otsas (kõrvuti pargitud muidugi, sest kuidas muudmoodi siis muidu juttu saaks ajada) – ja vilistavad-lehvitavad aeglustanud autodele. Tund aega hiljem tuleme tagasi – tööjaotus sama, ainult rollid on vahetunud. Noh, ja siis hakkab vihma sadama ja siis on palav ja siis on pühapäev. Ja nii see aeg lendab.

Täna jäi silma tööjuures näiteks silma, kuidas 3 töömeest ja operatsioonimanager (ka meesterahvas) üht lapsehälli kokku panid. Neljakesi. Läksin nende juurde, võtsin raadio ja ütlesin (ilma et ma edastamise nuppu oleks vajutanud), et saadetagu veel töömehi, et meil on häll vaja kokku panna. Mõtlesin, et vihjan peenelt või nii. Keegi saanud mu vihjest aru. Armas. Ja no see häll oli ikka hirmus kole.

Paljudel mu töökaaslastel paistab muretsemisenupp puuduvat, vähemalt mis puudutab tööd. Mis on tegelikult kohati kadestamisväärne. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks nad uuringute kohaselt üks maailma õnnelikemaid rahvaid on ja miks eestlaste seas moodne sidesõna „stress“ siinses sõnavaras vist sootuks puudub.

Olen hotellis palju ületunde teinud, et oma asjadega ilusti järjel püsida. Osad arvavad, et teenin meeletuid summasid, sest miks ma muidu vajadusel 14-tunniseid tööpäevi teen ja ainukesel vabal päeval ka tööl olen. Aga tegelikult? Ei, mulle ei maksta ületundide eest.
Siin on üks näide mu mõnede töökaaslaste suhtumisest:
Olin juba umbes 5 tundi oma graafikujärgsest ajast kauem olnud.
Töökaaslane: „Miks sa ikka veel siin oled?“
Mina: „Mul on veel mõned asjad teha, kui ma neid ära ei tee, hakkan muretsema“
Töökaaslane:“Ma läheks küll minema. Ammu juba. Sest see hotell on homme nagunii sama kohapeal, ükskõik kas asjad on tehtud või mitte.“.

Vot nii. Kuldsed sõnad. Ma olem absoluutselt kindel, et tööalaselt (!) pole meist mitte keegi asendamatu. Mitte keegi. Aga ma ikka veel muretsen ja mõned inimesed õnneks veel, kuigi hotell on homme ilmselt tõepoolest sama kohapeal.

Jah, pean tunnistama, et ticodega koos töötada on kohati tunduvalt keerulisem, kui ma arvasin. Aga ticod inimestena... ma olen kohanud väga palju tõeliselt sõbralikke ja abivalmeid inimesi. „Täna mina sulle, homme sina mulle,“ just seda lauset olen ma palju kuulnud, kui inimesed siin üksteist mis tahes moel abistavad.

It is all about people.
Jah..olen kohanud palju häid inimesi.
Nii häid, et tahaks kohe ise ka poole paremaks hakata.