Ja siis tuleb minu esimene kirjatükk peatükist „Costa Rica. Peatükk 2“. Otseloomulikult olin ma vahepeal oma blogi parooli ära unustanud ega vaevanud ennast selle vahetamisega. Aga nüüd, kaks päeva tagasi keset töö päeva tuli see mulle pähe. Võibolla oli see märgiks, et on aeg oma kahe kuu tagune jutt üles riputada.

Nii et ...

Reis oli pikk ja toreda Liisi asemel istus alates Frankfurtist minu kõrval üks sakslane. Iseenesest päris nägus, aga ta aktsiad läksid alla, kui ta aeg-ajalt mind silmad rõngad peas vaatama unustas. Need sakslased on ikka imelikud.

Jälle pidin tõdema, et naisametnikud lennujaamas (või kuidas iganes neid ka ei nimetata)... no sealt ikka ei tule midagi head. Kui Kerttuga New Yorki lennujaamas kinni olime, nipsutas üks ülbik tädi oma koledaid sõrmi ja teatas, et tema ei saa midagi teha meie aitamiseks (big fat lie, muidugi!). Kui Liisiga Costa Ricasse sõitsime, hakkas üks Frankurti lennujaama pahura näoga tädi pärima, millal me Costa Ricast ära läheme. Asi tipnes sellega, et see tädi jauras niikaua, kui pidime suvalised Miami lennupiletid ostma, et ta saaks ikka kindel olla, et me Costa Ricast õigel ajal (eurooplaste puhul siis 3 kuu jooksul pärast riiki sisenemist) lahkume. Nõme! Ta oleks võinud lihtsalt õnnelik olla, et me Frankfurtist lahkume. Ja nüüd siis ... 3. novembri varahommikul päris Costa Rica lennujaama tädi, millal riigist lahkun. Mina vastu, et umbes 20. detsembri paiku. Nüüd pidi siis tegelikult järgnema see koht, kus tema paneb templi, kuhu kirjutab 90 päeva ja mina olen lihtsalt õnnelik. Panigi templi, aga ega ma kohe uurima ei asunud, sest ma just ju kirjutasin, kuidas kõik minema pidi. Olin lennujaamast peaaegu väljas juba, kui vaatasin passi ja tempel, kus on kirjas ... 18 päeva! WTF!!? Ma muideks ei kasuta seda lühendit, aga no raske oli siia midagi sobivamat leida. Lühike arvutus ja ... muidugi – 3. novembrist 20.detsembrini ongi ju täpselt 18 päeva. Tubli, tädi!

Ja ma tean, et niisama vinguda ei ole ilus. Seepärast pakun ka lihtsa lahenduse: ametnikud peaksid teenindama vastassoo esindajaid. Mulle tundub, et siis oleks ikka kõik poole õnnelikumad.

18 toredat päeva passis tähendas niisiis, et pean kiiremas korras Panamas ära käima. Nii-öelda tavapärane protseduur, aga kui seda korduvalt teha, siis eriti ei viitsi enam. Õnneks vedas mul ja Margiti ämeerika peika Billy pidi ka piirile minema. Aga selle asemel, et üks öö Panamas veeta, teadis Billy, et piiril toimub ametnike vahetus kell 3 päeval. Vot selline informatsioon on meil kasutada – nagu pärispätid. Seega lihtne – hommikul kella 11 ajal „lahkusime“ Costa Ricast ja „läksime“ Panamasse. Tegelikult kolasime neli tundi piiril. Same old same: sigin-sagin, palju odavamate hindadega kummalisi ja veel kummalisemaid poode.

Esimene peatus oli McDonalds. Kuna see paistab ulme popp koht olevat, mõtlesin, et olen kaval ja tasun oma ostu eest 100-dollarilisega, sest teadin juba, et iga pood sellist suurt raha ei vaheta. Küsisin poisilt, kas tal on mulle tagasi anda, tema naeratas laialt ja vastas jaatavalt. Peagi oli letis mingi ilmselt tähtsam onu - vahetusvanem, teenindusjuht vms. Rahabossude värk . Ilus vihik ilmus letile ja ta küsis mu pildiga dokumenti. Rahabossude värk . Tema asus hoolega kirjutama, mina vahtisin niisama ringi. Järsku pöördus ta minu poole ja küsis, mis mu perekonnanimi on, sest eesnimi („Juhikuga“) oli tal juba kirjas. So watch out – driving license is in da city!

Piiri peal asub eelmisel aastal valminud CityMall. Sealsamas asub ka McDonalds. No tegelikult annab see täitsa kaubamaja mõõdu välja. Isegi Gucci ja Tommy Hilfiger’i nurgad on olemas ja puha. No ikka uhke värk. WC-ga on natuke vähem uhkem lugu. Kuskil toidupoe taga nurgas on 2 X 2 kabiini, vastavalt siis meestele ja naistele. Uksel seisab tädi, kes jagab soovijatele tualettpaberit. Ja siis vahepeal tõmbab tikku ja vaatab seda unistaval pilgul, kuni see ära põleb. Vot nii, mu sõbrad, peletatakse haisu. See tualett on muuseas tasuta. Ja Viru kaubanduskeskuse veel koledamini haisevate tualettide kasutamise eest pidin ma viimane kord 20 eurosenti välja käima. Palun väga! Kus on tikupõletaja, küsin mina?!

Meie Costa Ricasse „tagasi tulemine“ ei läinud muidugi päris viperusteta. Olime juba riiki sisse registreerimas. Enne meid oli üks ameeriklane ja kohe-kohe oli Billy kord, kui ta järsku läbi hammaste sistas „Fuccckkkk! I am fucckkkkkked“ (ma ei ole mingi ropp, ma ainult tsiteerin, onju). Nonii... Ta avastas just, et tema lennupiletil seisab lennuaeg veebruar 2011. Fantastiline ... kujutasin juba ette, kuidas ma emale vanglast helistan. Sest kui Billyl avastatakse mitte just kõige õigem lennupilet ja mina temaga koos olen, siis .. noh, ei pea just Sherlock olema. Ametnik (meessoost!!!) küsiski lennupiletit, Billy andis, õnneks ta väga ei vaadanud, lõi templi ja kõik. Minuga läks sama kiirelt. Veel enam, see mees lõi küll templi, aga päevade arvu ei kirjutanud. No me siis kirjutasime Billyga ise – lubasime endil veel 90 päeva Costa Ricas olla :)