USA ja Kanada turistid on Costa Rica kylastusrohkuse poolest esikohal ja neid on siin t6esti palju. Turisminduses t88tades olen kokku puutunud v2ga erinevate rahvustega, aga mis teha - s2ravamad p2rlid on p2rit USA turistidelt.
Mulle yldiselt ei meeldi yldistused. Seep2rast ytlen kohe 2ra, et see kirjutis ei ole yldistus ameeriklastest - need on vaid m6ned t2helepanekud, mis on mind sygavalt (v6i veel sygavamalt) h2mmastanud.
Ja teate miks veel see ei saa olla yldistus? Sest yks mu parimad s6brannasid abiellub suvel ameeriklasega, nii et ilmselgelt on hoopis teistmoodi s2ravaid ameeriklasi :)
T88tasin v2ikeses butiikhotellis. yhel hommikul tuiskas vastuv6ttu yks hotelli kylaline, selline sportlik 30ndates naisterahavas. Hambas ristis alustas kirumist. "Ma ei saa aru, miks see joga siin nii kallis on?!", "Ma ei saa aru, kuidas mu s6branna sai mulle nii teha, et otsustas oma pulmad siin Costa Ricas pidada?", "Siin on nii kalli k6ik, ma ei saa aru, kuidas siin k6ik nii kallis on???!". Ta oli juba p2ris endast v2ljas, siis j2i vait ja siis ma sain aru et ... need ei olnundki retoorilised kysimused. Noh, selle 6udselt 6ela s6branna 6igustuseks ei olnud mul muidugi midagi 8elda, nii ma siis ohkisin ka kallite hindade yle. See teda muidugi ei rahustanud. L6petuseks teatas ta pysti krapsates, et see kuradi Costa Rica on k6ige kallim saar, kus ta kunagi k2inud on! No ausalt, ta oli ilusa inimese kohta juba nii 2rritunud, et kui ma oleks talle teatanud, et Costa rica pole saar, oleks see ilmselgelt olnud viimane piisk tema karikasse ja kes teab mis siis veel juhtunud oleks...
Elan 3 km Manuel Antonio rahvuspargist. Ehk siis t2iesti Vaikse ookeani 22res. Pargis on yks ilus poolsaar, umbes 60 meetri laiune ja see eraldab kahte ilusat randa. Kord oli mu s6ber Tony yhe ameeriklaste grupiga pargituuril. Olid yhes rannas, nautisid selle ilu, tegid pilte, r22kisid loodusest, ookeanist - noh, tavaline. Siis l2ksid teise randa ehk siis k6ndisid umbes 60 meetrit. J6udnud teise randa, teatas yks kolmekymnendates naine: "Nii et nyyd oleme siis Kariibi mere 22res.". Eeeeeee??????????? Jah, kaardi peal paistab Costa Rica t6esti kitsa ribana, aga uskuge mind (ka teie, ameeriklased:)) - see on rohkem kui 60 meetrit. Ja siinkohal avaldan austust oma s6brale, kellel kuuldavasti 6nnestus l6puni profesionaalseks j22da ja t6sise k6nemaneeriga rikkuda naise "t2itunud" unelm solistada varbaid m6nusas Kariibi meres.
Olime Angelaga baaris. Meie juurde tulid 3 ameerika kutti, nii 25 ringis ma pakun.
Yks neist: Kust te p2rit olete?
Meie: Eestist
Nemad: ???
Mina: V2ike riik Soomest l6unas
Yks neist (Heureka h22lega): Aaaa.. Argentiina!!!
Meie: ?????????
No further comments needes, I guess.
Kontoris. Mina ja marketingi manager m6lemad omas mullis t88d tegemas, kui sisse k6nnib umbes 60ndates meesterahvas (v6ite arvata mis riigist). Teatas, et elab siin l2hedal hotellis ja igal hommikul n2eb yhte musta lindu, kelle saba on selline (ja teeb mingi hiiglama imeliku ebam22rase kaarekujulise liigutuse). "Mis lind see on?". Noh, ma teatasin tagasihoidliku viisakusega, et ma siinseid linnusorte t6esti ei tunne ja kui tunnekski, siis ilmselt ingliskeelse liiginimetusega j22ks nii v6i teisiti h2tta. Mees kamandas mind, et kysigu ma siis kolleegilt. Kysisin siis Randallilt, kes oli juba vahepeal oma t88sse j2lle sukeldunud, et kas tema teab sellest "imeliselt osavalt ja detailselt" (no nii ma muidugi ei 8elnud, aga m6tlesin) linnuliigist midagi. Ka Randall ei teadnud. 6igemini, ta pakkus, et ehk v6iks olla yks liik, aga et kuna ta pole n2inud seda lindu ja kirjeldus pole v2ga detailne, siis ei tea ta t2pselt 8elda. Selle peale ahmis mees 6hku ja kysis: "No kuidas te ei tea?!?!? Te elate siin?!?? Ma tahan ju raamatut osta, kus see lind sees oleks". Jah, me elame siin. Troopilises (!) kliimas, kus jah - t6esti on ainult yks must linnuliik. Ja k6ik need, kes t6eliseks siin loodusgiidiks saada tahavad ja selle nimel jumal-teab-kui-palju linnuliike higistades selgeks peavad 6ppima- need rapsivad niisama. Kui teil m6ne liigi kohta kysimusi tekib, siis p88rduga muidugi kontorit88liste poole. Nad ju elavad siin. Ofkooors.
Selle lyhikese aja jooksul olen juba v2lja selgitanud ameeriklaste lemmikanekdoodi. Nad asuvad seda erilise 6hina ja uhkustundega (!) vestma siis, kui avastavad, et keegi r22gib rohkem keeli kui tema v66rkeel.
Niisiis.
"Kuidas nimetatakse inimest, kes r22gib palju keeli? - Polyglott."
"Kuidas nimetatkse inimest, kes r22gib kahte keelt? - Kakskeelne (bilingual inglise keeles)"
"Kuidas nimetatakse inimest, kes r22gib yhte keelt? - Ameeriklane". - Ja siis pugistavad nad hirmsasti naerda. Ma ei ytle midagi.
Kohalikud kutsuvad siin ameeriklasi gringodeks/gringadeks (vastavalt siis mees- ja naissoost). Alguses mulle tundus, et see on selline neutraalne v2ljend, nagu ticod/ticad (costarikalased), aga yha enam on mul tunne, et see on pigem sellise negatiivse varjundiga. Nii et mul ei olnud yldse kahju, et kui yks kole ja rumal meesterahvas, kelle keha oli juba niigi koledate t2toveeringutega kaetud, teatas, et kavatseb omale t2toveeriga "Guapo gringo" (guapo on ilus,n2gus). Grammatiliselt ebakorrektne, valetav (polnud ta mingi guapo) ja s6na "gringo" kasutav t2toveering. Sweeeeet:)
Aga muidu on nad toredad.
Thursday, February 16, 2012
Sunday, January 15, 2012
Ja siis tuleb minu esimene kirjatükk peatükist „Costa Rica. Peatükk 2“. Otseloomulikult olin ma vahepeal oma blogi parooli ära unustanud ega vaevanud ennast selle vahetamisega. Aga nüüd, kaks päeva tagasi keset töö päeva tuli see mulle pähe. Võibolla oli see märgiks, et on aeg oma kahe kuu tagune jutt üles riputada.
Nii et ...
Reis oli pikk ja toreda Liisi asemel istus alates Frankfurtist minu kõrval üks sakslane. Iseenesest päris nägus, aga ta aktsiad läksid alla, kui ta aeg-ajalt mind silmad rõngad peas vaatama unustas. Need sakslased on ikka imelikud.
Jälle pidin tõdema, et naisametnikud lennujaamas (või kuidas iganes neid ka ei nimetata)... no sealt ikka ei tule midagi head. Kui Kerttuga New Yorki lennujaamas kinni olime, nipsutas üks ülbik tädi oma koledaid sõrmi ja teatas, et tema ei saa midagi teha meie aitamiseks (big fat lie, muidugi!). Kui Liisiga Costa Ricasse sõitsime, hakkas üks Frankurti lennujaama pahura näoga tädi pärima, millal me Costa Ricast ära läheme. Asi tipnes sellega, et see tädi jauras niikaua, kui pidime suvalised Miami lennupiletid ostma, et ta saaks ikka kindel olla, et me Costa Ricast õigel ajal (eurooplaste puhul siis 3 kuu jooksul pärast riiki sisenemist) lahkume. Nõme! Ta oleks võinud lihtsalt õnnelik olla, et me Frankfurtist lahkume. Ja nüüd siis ... 3. novembri varahommikul päris Costa Rica lennujaama tädi, millal riigist lahkun. Mina vastu, et umbes 20. detsembri paiku. Nüüd pidi siis tegelikult järgnema see koht, kus tema paneb templi, kuhu kirjutab 90 päeva ja mina olen lihtsalt õnnelik. Panigi templi, aga ega ma kohe uurima ei asunud, sest ma just ju kirjutasin, kuidas kõik minema pidi. Olin lennujaamast peaaegu väljas juba, kui vaatasin passi ja tempel, kus on kirjas ... 18 päeva! WTF!!? Ma muideks ei kasuta seda lühendit, aga no raske oli siia midagi sobivamat leida. Lühike arvutus ja ... muidugi – 3. novembrist 20.detsembrini ongi ju täpselt 18 päeva. Tubli, tädi!
Ja ma tean, et niisama vinguda ei ole ilus. Seepärast pakun ka lihtsa lahenduse: ametnikud peaksid teenindama vastassoo esindajaid. Mulle tundub, et siis oleks ikka kõik poole õnnelikumad.
18 toredat päeva passis tähendas niisiis, et pean kiiremas korras Panamas ära käima. Nii-öelda tavapärane protseduur, aga kui seda korduvalt teha, siis eriti ei viitsi enam. Õnneks vedas mul ja Margiti ämeerika peika Billy pidi ka piirile minema. Aga selle asemel, et üks öö Panamas veeta, teadis Billy, et piiril toimub ametnike vahetus kell 3 päeval. Vot selline informatsioon on meil kasutada – nagu pärispätid. Seega lihtne – hommikul kella 11 ajal „lahkusime“ Costa Ricast ja „läksime“ Panamasse. Tegelikult kolasime neli tundi piiril. Same old same: sigin-sagin, palju odavamate hindadega kummalisi ja veel kummalisemaid poode.
Esimene peatus oli McDonalds. Kuna see paistab ulme popp koht olevat, mõtlesin, et olen kaval ja tasun oma ostu eest 100-dollarilisega, sest teadin juba, et iga pood sellist suurt raha ei vaheta. Küsisin poisilt, kas tal on mulle tagasi anda, tema naeratas laialt ja vastas jaatavalt. Peagi oli letis mingi ilmselt tähtsam onu - vahetusvanem, teenindusjuht vms. Rahabossude värk . Ilus vihik ilmus letile ja ta küsis mu pildiga dokumenti. Rahabossude värk . Tema asus hoolega kirjutama, mina vahtisin niisama ringi. Järsku pöördus ta minu poole ja küsis, mis mu perekonnanimi on, sest eesnimi („Juhikuga“) oli tal juba kirjas. So watch out – driving license is in da city!
Piiri peal asub eelmisel aastal valminud CityMall. Sealsamas asub ka McDonalds. No tegelikult annab see täitsa kaubamaja mõõdu välja. Isegi Gucci ja Tommy Hilfiger’i nurgad on olemas ja puha. No ikka uhke värk. WC-ga on natuke vähem uhkem lugu. Kuskil toidupoe taga nurgas on 2 X 2 kabiini, vastavalt siis meestele ja naistele. Uksel seisab tädi, kes jagab soovijatele tualettpaberit. Ja siis vahepeal tõmbab tikku ja vaatab seda unistaval pilgul, kuni see ära põleb. Vot nii, mu sõbrad, peletatakse haisu. See tualett on muuseas tasuta. Ja Viru kaubanduskeskuse veel koledamini haisevate tualettide kasutamise eest pidin ma viimane kord 20 eurosenti välja käima. Palun väga! Kus on tikupõletaja, küsin mina?!
Meie Costa Ricasse „tagasi tulemine“ ei läinud muidugi päris viperusteta. Olime juba riiki sisse registreerimas. Enne meid oli üks ameeriklane ja kohe-kohe oli Billy kord, kui ta järsku läbi hammaste sistas „Fuccckkkk! I am fucckkkkkked“ (ma ei ole mingi ropp, ma ainult tsiteerin, onju). Nonii... Ta avastas just, et tema lennupiletil seisab lennuaeg veebruar 2011. Fantastiline ... kujutasin juba ette, kuidas ma emale vanglast helistan. Sest kui Billyl avastatakse mitte just kõige õigem lennupilet ja mina temaga koos olen, siis .. noh, ei pea just Sherlock olema. Ametnik (meessoost!!!) küsiski lennupiletit, Billy andis, õnneks ta väga ei vaadanud, lõi templi ja kõik. Minuga läks sama kiirelt. Veel enam, see mees lõi küll templi, aga päevade arvu ei kirjutanud. No me siis kirjutasime Billyga ise – lubasime endil veel 90 päeva Costa Ricas olla :)
Nii et ...
Reis oli pikk ja toreda Liisi asemel istus alates Frankfurtist minu kõrval üks sakslane. Iseenesest päris nägus, aga ta aktsiad läksid alla, kui ta aeg-ajalt mind silmad rõngad peas vaatama unustas. Need sakslased on ikka imelikud.
Jälle pidin tõdema, et naisametnikud lennujaamas (või kuidas iganes neid ka ei nimetata)... no sealt ikka ei tule midagi head. Kui Kerttuga New Yorki lennujaamas kinni olime, nipsutas üks ülbik tädi oma koledaid sõrmi ja teatas, et tema ei saa midagi teha meie aitamiseks (big fat lie, muidugi!). Kui Liisiga Costa Ricasse sõitsime, hakkas üks Frankurti lennujaama pahura näoga tädi pärima, millal me Costa Ricast ära läheme. Asi tipnes sellega, et see tädi jauras niikaua, kui pidime suvalised Miami lennupiletid ostma, et ta saaks ikka kindel olla, et me Costa Ricast õigel ajal (eurooplaste puhul siis 3 kuu jooksul pärast riiki sisenemist) lahkume. Nõme! Ta oleks võinud lihtsalt õnnelik olla, et me Frankfurtist lahkume. Ja nüüd siis ... 3. novembri varahommikul päris Costa Rica lennujaama tädi, millal riigist lahkun. Mina vastu, et umbes 20. detsembri paiku. Nüüd pidi siis tegelikult järgnema see koht, kus tema paneb templi, kuhu kirjutab 90 päeva ja mina olen lihtsalt õnnelik. Panigi templi, aga ega ma kohe uurima ei asunud, sest ma just ju kirjutasin, kuidas kõik minema pidi. Olin lennujaamast peaaegu väljas juba, kui vaatasin passi ja tempel, kus on kirjas ... 18 päeva! WTF!!? Ma muideks ei kasuta seda lühendit, aga no raske oli siia midagi sobivamat leida. Lühike arvutus ja ... muidugi – 3. novembrist 20.detsembrini ongi ju täpselt 18 päeva. Tubli, tädi!
Ja ma tean, et niisama vinguda ei ole ilus. Seepärast pakun ka lihtsa lahenduse: ametnikud peaksid teenindama vastassoo esindajaid. Mulle tundub, et siis oleks ikka kõik poole õnnelikumad.
18 toredat päeva passis tähendas niisiis, et pean kiiremas korras Panamas ära käima. Nii-öelda tavapärane protseduur, aga kui seda korduvalt teha, siis eriti ei viitsi enam. Õnneks vedas mul ja Margiti ämeerika peika Billy pidi ka piirile minema. Aga selle asemel, et üks öö Panamas veeta, teadis Billy, et piiril toimub ametnike vahetus kell 3 päeval. Vot selline informatsioon on meil kasutada – nagu pärispätid. Seega lihtne – hommikul kella 11 ajal „lahkusime“ Costa Ricast ja „läksime“ Panamasse. Tegelikult kolasime neli tundi piiril. Same old same: sigin-sagin, palju odavamate hindadega kummalisi ja veel kummalisemaid poode.
Esimene peatus oli McDonalds. Kuna see paistab ulme popp koht olevat, mõtlesin, et olen kaval ja tasun oma ostu eest 100-dollarilisega, sest teadin juba, et iga pood sellist suurt raha ei vaheta. Küsisin poisilt, kas tal on mulle tagasi anda, tema naeratas laialt ja vastas jaatavalt. Peagi oli letis mingi ilmselt tähtsam onu - vahetusvanem, teenindusjuht vms. Rahabossude värk . Ilus vihik ilmus letile ja ta küsis mu pildiga dokumenti. Rahabossude värk . Tema asus hoolega kirjutama, mina vahtisin niisama ringi. Järsku pöördus ta minu poole ja küsis, mis mu perekonnanimi on, sest eesnimi („Juhikuga“) oli tal juba kirjas. So watch out – driving license is in da city!
Piiri peal asub eelmisel aastal valminud CityMall. Sealsamas asub ka McDonalds. No tegelikult annab see täitsa kaubamaja mõõdu välja. Isegi Gucci ja Tommy Hilfiger’i nurgad on olemas ja puha. No ikka uhke värk. WC-ga on natuke vähem uhkem lugu. Kuskil toidupoe taga nurgas on 2 X 2 kabiini, vastavalt siis meestele ja naistele. Uksel seisab tädi, kes jagab soovijatele tualettpaberit. Ja siis vahepeal tõmbab tikku ja vaatab seda unistaval pilgul, kuni see ära põleb. Vot nii, mu sõbrad, peletatakse haisu. See tualett on muuseas tasuta. Ja Viru kaubanduskeskuse veel koledamini haisevate tualettide kasutamise eest pidin ma viimane kord 20 eurosenti välja käima. Palun väga! Kus on tikupõletaja, küsin mina?!
Meie Costa Ricasse „tagasi tulemine“ ei läinud muidugi päris viperusteta. Olime juba riiki sisse registreerimas. Enne meid oli üks ameeriklane ja kohe-kohe oli Billy kord, kui ta järsku läbi hammaste sistas „Fuccckkkk! I am fucckkkkkked“ (ma ei ole mingi ropp, ma ainult tsiteerin, onju). Nonii... Ta avastas just, et tema lennupiletil seisab lennuaeg veebruar 2011. Fantastiline ... kujutasin juba ette, kuidas ma emale vanglast helistan. Sest kui Billyl avastatakse mitte just kõige õigem lennupilet ja mina temaga koos olen, siis .. noh, ei pea just Sherlock olema. Ametnik (meessoost!!!) küsiski lennupiletit, Billy andis, õnneks ta väga ei vaadanud, lõi templi ja kõik. Minuga läks sama kiirelt. Veel enam, see mees lõi küll templi, aga päevade arvu ei kirjutanud. No me siis kirjutasime Billyga ise – lubasime endil veel 90 päeva Costa Ricas olla :)
Sunday, April 17, 2011
It is all about people
Ma millegipärast kahtlustan, et minu viimastest postitustest võib jääda mulje, justkui teeks ma ticode kulul enamasti nalja või pean neid lihtsalt imelikeks. Noh, paljudel juhtudel see nii on, aga... AGA! Nüüd kavatsen kirjutada, miks tico’d mulle jube väga hirmsasti meeldivad.
1) Kas teate mõnda üksikema (või üldse kedagi?), kes võtaks kaks võhivõõrast turisti enda juurde öömajale kell 10 õhtul? Kes annaks neile turistidele käterätikud, et nad saaksid ennast kuivatada, sest nad jäid paduvihma kätte? Annaks oma pidžaamad, et neil oleks kuivad riided? Teeks neile kuuma kakaod, sest neil on külm ja pakuks kõrvale küpsiseid? Ja siis hommikul ärataks need turistid üles, pakuks neile maitsvat hommikusööki kohviga? Ja ukselt ära saates teataks, et tema kodu uks on neile alati avatud?
2) Kas teate kedagi, kes nähes pimedas hääletajat, pakuks talle taksoraha, sest nii on turvalisem?
3) Kas teate mõnda poemüüjat, kes nähes, et sa arbuusi ostad, pakub variandi see lahti lõigata ja veenduda kvaliteedis, kuna viimased partiid on kehvad olnud?
4) Kas teate kedagi, kes võtaks hääletavad turistid peale ja sõidutaks nad 50 km kaugemale kui tema enda plaan minna oli?
5) Kas teate kedagi, kes viitsiks läbi vaadata kõik televisioonikanali kuulutused, et aidata turistil tööd leida?
6) Kas teate mõnda auto- või taksojuhti, kes peataks turisti nähes kinni ja pakuks tasuta küüti, kuna läheb nagunii selles samas suunas?
7) Kas teate kedagi, kes töötab autoremonditöökojas ja tehes proovisõitu rikkis piduritega kiibariautoga, võtaks peale turistid, et need 20 km kaugusele viia?
8) Kas teate kedagi, kes ei läheks närvi, kui bussiga sõites otsustab bussijuht ühtäkki suvalises kohas peatada ja oma hea sõbraga läbi bussiakna mõned head minutid juttu ajada?
9) Kas teate kedagi, kes laseks teise inimese poejärjekorras endast ette, kuna viimasel on ainult üks ost ja esimesel terve korvitäis?
10) Kas teate kedagi, kes korjaks võõrad peale, teeks poepeatuse ja pakuks viisakalt, kas ta tohib neile midagi juua osta?
...Mina tean.
„Täna mina sulle, homme sina mulle“, just nii nad ütlevad, kuid teevad seda nii, et saad aru, et nad ei oota sinult mitte midagi vastu. Selline mõtteviis on päris kaduv või mis?
1) Kas teate mõnda üksikema (või üldse kedagi?), kes võtaks kaks võhivõõrast turisti enda juurde öömajale kell 10 õhtul? Kes annaks neile turistidele käterätikud, et nad saaksid ennast kuivatada, sest nad jäid paduvihma kätte? Annaks oma pidžaamad, et neil oleks kuivad riided? Teeks neile kuuma kakaod, sest neil on külm ja pakuks kõrvale küpsiseid? Ja siis hommikul ärataks need turistid üles, pakuks neile maitsvat hommikusööki kohviga? Ja ukselt ära saates teataks, et tema kodu uks on neile alati avatud?
2) Kas teate kedagi, kes nähes pimedas hääletajat, pakuks talle taksoraha, sest nii on turvalisem?
3) Kas teate mõnda poemüüjat, kes nähes, et sa arbuusi ostad, pakub variandi see lahti lõigata ja veenduda kvaliteedis, kuna viimased partiid on kehvad olnud?
4) Kas teate kedagi, kes võtaks hääletavad turistid peale ja sõidutaks nad 50 km kaugemale kui tema enda plaan minna oli?
5) Kas teate kedagi, kes viitsiks läbi vaadata kõik televisioonikanali kuulutused, et aidata turistil tööd leida?
6) Kas teate mõnda auto- või taksojuhti, kes peataks turisti nähes kinni ja pakuks tasuta küüti, kuna läheb nagunii selles samas suunas?
7) Kas teate kedagi, kes töötab autoremonditöökojas ja tehes proovisõitu rikkis piduritega kiibariautoga, võtaks peale turistid, et need 20 km kaugusele viia?
8) Kas teate kedagi, kes ei läheks närvi, kui bussiga sõites otsustab bussijuht ühtäkki suvalises kohas peatada ja oma hea sõbraga läbi bussiakna mõned head minutid juttu ajada?
9) Kas teate kedagi, kes laseks teise inimese poejärjekorras endast ette, kuna viimasel on ainult üks ost ja esimesel terve korvitäis?
10) Kas teate kedagi, kes korjaks võõrad peale, teeks poepeatuse ja pakuks viisakalt, kas ta tohib neile midagi juua osta?
...Mina tean.
„Täna mina sulle, homme sina mulle“, just nii nad ütlevad, kuid teevad seda nii, et saad aru, et nad ei oota sinult mitte midagi vastu. Selline mõtteviis on päris kaduv või mis?
Monday, March 7, 2011
Töökohtadest
Nii. Ajad on sellised nagu nad on, seepärast otsustasin oma blogis välja tuua mõned tööpostid, millele Eestis ilmselgelt pole veel mõeldud. Aga võiks, sest potentsiaali on ikka kuhjaga. Pealegi, kõik muudkui räägivad, et tuleb uusi ametikohti luua jnejne.
1) Ametid haiglas (need, kes on lugenud mu postitust haiglaskäigust, need juba teavad):
Kaaluja.
Ülesanded: kaaluda patsient ja edastada tulemus sealsamas istuvale ja mitte midagi tegevale arstile (Eesti puhul oleks see arst. Siin ma kahtlen sügavalt, et see arst oli).
Kas-sul-palavik-on küsija:
Ülesanded: peab küsima: “Kas sul on palavik?”. Ja jällegi edastada tulemus sealsamas istuvale perearstile, kes endiselt vaikides ja mitte midagi tehes vastust ootab.
Vererõhu mõõtja: Ülesanded: mõõta patsiendi vererõhk ja … edastada andmed perearstile. Jällegi tähtis amet – muidu peaks perearst ise kõik need korrad seda imemasinat pumpama, väikseid nuppe kruttima ja siis veel sellest numbritejorust midagi välja lugema.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba ilmselt tähele pani: kui need ametikohad oleks Eestis juba kasutusel, poleks ilmselt perearstide streiki ja palgatõusu nõudmist olnud, sest ilmselgelt vähendaksid need perearsti koormust.
2) Ameti toidupoes
Pakkija.
Ülesanded: pakkida kõik kliendi ostud kilekottidesse.
Missioon: pakkida kõik kliendi ostud võimalikult paljudesse kilekottidesse.
Kui ma ei eksi, siis mingi pood üritas Eestiski seda ametit kasutusele võtta. Et on keegi, kes lindilt tulevad asjad kibekiirelt kilekottidesse laob. Aga eestlane olevat närvi läinud. Mõni arvas, et mingi suvaline tahab tema seepi-saia (otse ostulindilt!) varastada, teine vihastas, kuna väidetavalt ei osanud see „keegi“ pakkida nii nagu PEAB.
Siin on aga mõnus. Mitmes poes on ühe kassa peale suisa kaks pakkijat, kes hoogsalt rabama ja pakkima hakkavad. Jah, kui oleks ostnud kolm asja, siis pakkimisel... no kaks paari käsi on ikka kaks paari käsi. Ja kui on kaks paari käsi, saab ka rohkem kilekotte kaasa panna.
Ükskord juhtus tegelikult nii, et mingil kummalisel põhjusel laoti kõik mu ostud ühte kotti. AGA hambapasta pandi eraldi kotti. Ega ei kujutaksi ette, et peaks koju kõndima poekotiga, kus lisaks kõigele muule on samas kotis ka veel hambapasta.
Ja siinkohal palun ebasobiva kuulutamise eest vabandust KilleRkoti kampaania tegijatelt.
3) Ametikoht pangas
Turvamees ukse juures. Tihti kaks tükki korraga.
Ülesanded: avada-sulgeda lukustatud (!) pangaust. Otsida metalliotsijaga läbi kahtlusalused ehk siis kõik panka sisenejad. Noomida kõiki, kes mobiiltelefoni kasutavad. And last but not least: ulatada järjekorra number.
Turvalisus ennekõike. Kui panka ikka tuleb liibuvas lühikeses kleidis naisterahvas, käes ainult mobiiltelefon ja jalas minimalistlikud plätud, siis on alati mõistlik ta metallidetektoriga läbi otsida. Jumal teda teab, kus ta mõnda ohtlikku metalleset peita võib. Kui klient läheb selle aparaadi juurde, kus ta peab valima tehingu, et saada järjekorranumber, siis turvamees seisab tavaliselt sel ajal tema kõrval. Olgem ausad – tehingusordist võib ka nii mõndagi välja lugeda. Potentsiaalseid pätte ju terve ilm täis. Pealegi, siis on sellised masinad, et kviitung tuleb kuskilt alt välja, seega poleks ilus, kui lugupeetud panga klient selle saamiseks ise kummardama peaks, niisiis kummardab turvamees. Loogiline.
Ja kui oma mobiiltelefoni näpid, astub ta ligi ja noomib. Ja kuna tellereid on alati tunduvalt vähem, kui võimalust oleks ja olemasolevad ülearu ei rapsi, siis enamasti peab tükk aega ootama enne, kui jutule pääsed. Ja kuna peab kaua ootama, siis ülikonnastatud mehed jooksevad oma mobiilidega muudkui sisse ja välja ja ... palun väga, turvamehel tööd kui palju, sest ärgem unustagem, et uks peab ju lukus olema.
Nii. Eelpool nimetatud ametitega ilmselt väga rikkaks ei saa. Nüüd tähelepanu need, kes rikkaks ka tahavad saada.
IT-mehed ja santehnikud. Internetiga on siin mitmel pool nigelasti. Meie hotellis näiteks. Ja kuna ma seda ruuteri-serveri jms asja eriti ei jaga, siis põhjust ei tea öelda.
Ja santehnikud. Ma ei tea, mis värk siinsete WC-pottidega on, aga väga paljudes kohtades on suured sildid, et paberit ei tohi alla lasta. Kohe üldse mitte, läheb umbe kohe.
Ongi kõik.
Pole tänu väärt!
:)
1) Ametid haiglas (need, kes on lugenud mu postitust haiglaskäigust, need juba teavad):
Kaaluja.
Ülesanded: kaaluda patsient ja edastada tulemus sealsamas istuvale ja mitte midagi tegevale arstile (Eesti puhul oleks see arst. Siin ma kahtlen sügavalt, et see arst oli).
Kas-sul-palavik-on küsija:
Ülesanded: peab küsima: “Kas sul on palavik?”. Ja jällegi edastada tulemus sealsamas istuvale perearstile, kes endiselt vaikides ja mitte midagi tehes vastust ootab.
Vererõhu mõõtja: Ülesanded: mõõta patsiendi vererõhk ja … edastada andmed perearstile. Jällegi tähtis amet – muidu peaks perearst ise kõik need korrad seda imemasinat pumpama, väikseid nuppe kruttima ja siis veel sellest numbritejorust midagi välja lugema.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba ilmselt tähele pani: kui need ametikohad oleks Eestis juba kasutusel, poleks ilmselt perearstide streiki ja palgatõusu nõudmist olnud, sest ilmselgelt vähendaksid need perearsti koormust.
2) Ameti toidupoes
Pakkija.
Ülesanded: pakkida kõik kliendi ostud kilekottidesse.
Missioon: pakkida kõik kliendi ostud võimalikult paljudesse kilekottidesse.
Kui ma ei eksi, siis mingi pood üritas Eestiski seda ametit kasutusele võtta. Et on keegi, kes lindilt tulevad asjad kibekiirelt kilekottidesse laob. Aga eestlane olevat närvi läinud. Mõni arvas, et mingi suvaline tahab tema seepi-saia (otse ostulindilt!) varastada, teine vihastas, kuna väidetavalt ei osanud see „keegi“ pakkida nii nagu PEAB.
Siin on aga mõnus. Mitmes poes on ühe kassa peale suisa kaks pakkijat, kes hoogsalt rabama ja pakkima hakkavad. Jah, kui oleks ostnud kolm asja, siis pakkimisel... no kaks paari käsi on ikka kaks paari käsi. Ja kui on kaks paari käsi, saab ka rohkem kilekotte kaasa panna.
Ükskord juhtus tegelikult nii, et mingil kummalisel põhjusel laoti kõik mu ostud ühte kotti. AGA hambapasta pandi eraldi kotti. Ega ei kujutaksi ette, et peaks koju kõndima poekotiga, kus lisaks kõigele muule on samas kotis ka veel hambapasta.
Ja siinkohal palun ebasobiva kuulutamise eest vabandust KilleRkoti kampaania tegijatelt.
3) Ametikoht pangas
Turvamees ukse juures. Tihti kaks tükki korraga.
Ülesanded: avada-sulgeda lukustatud (!) pangaust. Otsida metalliotsijaga läbi kahtlusalused ehk siis kõik panka sisenejad. Noomida kõiki, kes mobiiltelefoni kasutavad. And last but not least: ulatada järjekorra number.
Turvalisus ennekõike. Kui panka ikka tuleb liibuvas lühikeses kleidis naisterahvas, käes ainult mobiiltelefon ja jalas minimalistlikud plätud, siis on alati mõistlik ta metallidetektoriga läbi otsida. Jumal teda teab, kus ta mõnda ohtlikku metalleset peita võib. Kui klient läheb selle aparaadi juurde, kus ta peab valima tehingu, et saada järjekorranumber, siis turvamees seisab tavaliselt sel ajal tema kõrval. Olgem ausad – tehingusordist võib ka nii mõndagi välja lugeda. Potentsiaalseid pätte ju terve ilm täis. Pealegi, siis on sellised masinad, et kviitung tuleb kuskilt alt välja, seega poleks ilus, kui lugupeetud panga klient selle saamiseks ise kummardama peaks, niisiis kummardab turvamees. Loogiline.
Ja kui oma mobiiltelefoni näpid, astub ta ligi ja noomib. Ja kuna tellereid on alati tunduvalt vähem, kui võimalust oleks ja olemasolevad ülearu ei rapsi, siis enamasti peab tükk aega ootama enne, kui jutule pääsed. Ja kuna peab kaua ootama, siis ülikonnastatud mehed jooksevad oma mobiilidega muudkui sisse ja välja ja ... palun väga, turvamehel tööd kui palju, sest ärgem unustagem, et uks peab ju lukus olema.
Nii. Eelpool nimetatud ametitega ilmselt väga rikkaks ei saa. Nüüd tähelepanu need, kes rikkaks ka tahavad saada.
IT-mehed ja santehnikud. Internetiga on siin mitmel pool nigelasti. Meie hotellis näiteks. Ja kuna ma seda ruuteri-serveri jms asja eriti ei jaga, siis põhjust ei tea öelda.
Ja santehnikud. Ma ei tea, mis värk siinsete WC-pottidega on, aga väga paljudes kohtades on suured sildid, et paberit ei tohi alla lasta. Kohe üldse mitte, läheb umbe kohe.
Ongi kõik.
Pole tänu väärt!
:)
Saturday, March 5, 2011
Siin ma siis olen. Alustamas kirjutamist ei-tea-mitmendat korda. Muudkui alustan, siis avastan, et ei oska ennast piisavalt kirjalikult väljendada ja siis jätan pooleli. Ja siis on nii palju lugusid kogunenud, et ei teagi, millest või kas üldse kirjutada.
Mõtlesin, et kirjutan seekord mõned tähelepanekud. Just nimelt tähelepanekud. Subjektiivsed.
Niisiis.
Söök.
Riis ja oad. Igas asendis. Traditsiooniline hommikusöök on gallo pinto, ehk siis riis ja oad segamini (sekka sibulat ka). Meie hotelli sohver ütles, et ta sööb hommikuks gallo pintot koos kahe muna ja hapukoorega. Iga jumala päev. Ja nii juba palju aastaid. Ja ilmselt elu lõpuni. Üks ehitusmees teatas selle peale, et ei kujutaks oma päeva ette, kui see ei algaks gallo pintoga. Vot siis, teile kõigile, kes te ei kujuta oma elu interneti, mobiiltelefoni vms asjata ette. Ja lõunasöögiks? Riis ja oad, aga tähelepanu – serveeritakse ERALDI (st mitte kokku segatuna), mis on muidugi hoo-o-pis teine asi. Vahel on meil tööjuures lõunasöögiks ka pasta, AGA koos riisi ja ubadega. Või kartulid-liha, AGA koos riisi ja ubadega. Mu mehhiklasest töökaaslane küsis ükskord kokalt, et miks me ei võiks mõni päev lihtsalt pastat süüa. Et vahelduseks ja rahaliselt oleks ka ju odavam. Kokk segas mõtlikult pliidil keevaid ube ja teatas, et kui tico ei saa lõunaks riisi ja ube võrdub see söömata olemisega. Või siis. Hotellis olid pealinnast pärit kohalikud inimesed. Peakokk tuli lauda, selgitas pikalt-laialt rohkem ja vähem peenete hommikusöökide kohta, mis ta kõik valmistada võiks. Ja kliendid? „ Kaks gallo pinto’t“. Siinkohal pole vist sõnu rohkem vaja ja riisi-oa peatüki võib lukku panna.
Küpsisekultuur. No sellist valikut küpsiseid nagu siin, ei ole ma veel enne näinud. Aga õige on kah – mis kohv see ilma küpsiseta on. Pealegi, osade küpsisepakkide avamine on peaaegu nagu jõulukingi avamine – on pakk, mille sees on väiksem pakk, mille see omakorda on väiksem pakk ja selle sees on iga küpsis pakitud ... eraldi pakki! Imeline.
Naissoost turist.
Siin ma siis olen. Iga asja peale „Wow, that’s amazing!“ ei hüüa, gekot nähes imekiiret fotosessiooni ei korralda, suvalisi surfipoisse pildi peale ei kutsu, kohalikest iluspoistest ei vaimustu, aga ... ma olen valge nahaga ja hirmus pikka kasvu, järelikult – turist. Järelikult peab ikka „guapa“ või „preciosa“ või „linda“ lõugama (tõlkes tähendavad kõik ilus, kaunis vms), sest mille muu peale veel peaks vaimustuma kui mitte selle peale?! Siis... alati saab olla erakordselt originaalne ja küsida peikade kohta. See teema on nagu inglastel ilmast rääkimine, st kas kohe vestluse alguses või siis, kui enam millestki rääkida pole.
Mehed.
Machokultuur. Väidetavalt. Valdavalt kõvad mehed ja hirmsad hurmurid, olenemata vanusest. AGA, kui kuulevad mõnda romantilist laulu, uluvad kõik kaasa laulda ja vajadusel poetavad pisaragi. Ükskord näiteks oli mul suur au sõita maailma kõige rullnoksimas autos. Sinised ja oranžid tuled-viled, ohoo-mis-võimendid ja muidugi ohooo-mis-rullnokast autojuht. Tõeline ohoooo tuli aga siis, kui peene raadiomaki peaesinejaks ei olnud keegi muu kui meie Enrique Iglesas, oma tõ-õeliselt aeglase looga. Wow THAT is amazing, ma ütlen!
Ei tea, aga Eestis saaks selline rullnokk tõenäoliselt peksa.
Ja oma õelat naljasoont olen õppinud taltsutama, sest need õrnad hinged lihtsalt solvuvad muidu.
Tööpoliitika.
Ma olen nüüdseks kolm kuud ticodega töötanud. Ja mis ma oskan öelda? Tark ei torma. Mitte mingis olukorras. Ma kordan: mitte mingis! Kui Ojochalis elasin, siis poodi minnes sõitsime alati ühest sillast üle, mida ehitati umbes sada aastat. Minnes pidime alati ehitustööde tõttu hoo maha võtma, mistõttu tean täpselt, kuidas töökorraldus käib. Üks kaevab, 4 söövad-joovad, kaks istuvad – üks teerulli, üks kopa otsas (kõrvuti pargitud muidugi, sest kuidas muudmoodi siis muidu juttu saaks ajada) – ja vilistavad-lehvitavad aeglustanud autodele. Tund aega hiljem tuleme tagasi – tööjaotus sama, ainult rollid on vahetunud. Noh, ja siis hakkab vihma sadama ja siis on palav ja siis on pühapäev. Ja nii see aeg lendab.
Täna jäi silma tööjuures näiteks silma, kuidas 3 töömeest ja operatsioonimanager (ka meesterahvas) üht lapsehälli kokku panid. Neljakesi. Läksin nende juurde, võtsin raadio ja ütlesin (ilma et ma edastamise nuppu oleks vajutanud), et saadetagu veel töömehi, et meil on häll vaja kokku panna. Mõtlesin, et vihjan peenelt või nii. Keegi saanud mu vihjest aru. Armas. Ja no see häll oli ikka hirmus kole.
Paljudel mu töökaaslastel paistab muretsemisenupp puuduvat, vähemalt mis puudutab tööd. Mis on tegelikult kohati kadestamisväärne. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks nad uuringute kohaselt üks maailma õnnelikemaid rahvaid on ja miks eestlaste seas moodne sidesõna „stress“ siinses sõnavaras vist sootuks puudub.
Olen hotellis palju ületunde teinud, et oma asjadega ilusti järjel püsida. Osad arvavad, et teenin meeletuid summasid, sest miks ma muidu vajadusel 14-tunniseid tööpäevi teen ja ainukesel vabal päeval ka tööl olen. Aga tegelikult? Ei, mulle ei maksta ületundide eest.
Siin on üks näide mu mõnede töökaaslaste suhtumisest:
Olin juba umbes 5 tundi oma graafikujärgsest ajast kauem olnud.
Töökaaslane: „Miks sa ikka veel siin oled?“
Mina: „Mul on veel mõned asjad teha, kui ma neid ära ei tee, hakkan muretsema“
Töökaaslane:“Ma läheks küll minema. Ammu juba. Sest see hotell on homme nagunii sama kohapeal, ükskõik kas asjad on tehtud või mitte.“.
Vot nii. Kuldsed sõnad. Ma olem absoluutselt kindel, et tööalaselt (!) pole meist mitte keegi asendamatu. Mitte keegi. Aga ma ikka veel muretsen ja mõned inimesed õnneks veel, kuigi hotell on homme ilmselt tõepoolest sama kohapeal.
Jah, pean tunnistama, et ticodega koos töötada on kohati tunduvalt keerulisem, kui ma arvasin. Aga ticod inimestena... ma olen kohanud väga palju tõeliselt sõbralikke ja abivalmeid inimesi. „Täna mina sulle, homme sina mulle,“ just seda lauset olen ma palju kuulnud, kui inimesed siin üksteist mis tahes moel abistavad.
It is all about people.
Jah..olen kohanud palju häid inimesi.
Nii häid, et tahaks kohe ise ka poole paremaks hakata.
Mõtlesin, et kirjutan seekord mõned tähelepanekud. Just nimelt tähelepanekud. Subjektiivsed.
Niisiis.
Söök.
Riis ja oad. Igas asendis. Traditsiooniline hommikusöök on gallo pinto, ehk siis riis ja oad segamini (sekka sibulat ka). Meie hotelli sohver ütles, et ta sööb hommikuks gallo pintot koos kahe muna ja hapukoorega. Iga jumala päev. Ja nii juba palju aastaid. Ja ilmselt elu lõpuni. Üks ehitusmees teatas selle peale, et ei kujutaks oma päeva ette, kui see ei algaks gallo pintoga. Vot siis, teile kõigile, kes te ei kujuta oma elu interneti, mobiiltelefoni vms asjata ette. Ja lõunasöögiks? Riis ja oad, aga tähelepanu – serveeritakse ERALDI (st mitte kokku segatuna), mis on muidugi hoo-o-pis teine asi. Vahel on meil tööjuures lõunasöögiks ka pasta, AGA koos riisi ja ubadega. Või kartulid-liha, AGA koos riisi ja ubadega. Mu mehhiklasest töökaaslane küsis ükskord kokalt, et miks me ei võiks mõni päev lihtsalt pastat süüa. Et vahelduseks ja rahaliselt oleks ka ju odavam. Kokk segas mõtlikult pliidil keevaid ube ja teatas, et kui tico ei saa lõunaks riisi ja ube võrdub see söömata olemisega. Või siis. Hotellis olid pealinnast pärit kohalikud inimesed. Peakokk tuli lauda, selgitas pikalt-laialt rohkem ja vähem peenete hommikusöökide kohta, mis ta kõik valmistada võiks. Ja kliendid? „ Kaks gallo pinto’t“. Siinkohal pole vist sõnu rohkem vaja ja riisi-oa peatüki võib lukku panna.
Küpsisekultuur. No sellist valikut küpsiseid nagu siin, ei ole ma veel enne näinud. Aga õige on kah – mis kohv see ilma küpsiseta on. Pealegi, osade küpsisepakkide avamine on peaaegu nagu jõulukingi avamine – on pakk, mille sees on väiksem pakk, mille see omakorda on väiksem pakk ja selle sees on iga küpsis pakitud ... eraldi pakki! Imeline.
Naissoost turist.
Siin ma siis olen. Iga asja peale „Wow, that’s amazing!“ ei hüüa, gekot nähes imekiiret fotosessiooni ei korralda, suvalisi surfipoisse pildi peale ei kutsu, kohalikest iluspoistest ei vaimustu, aga ... ma olen valge nahaga ja hirmus pikka kasvu, järelikult – turist. Järelikult peab ikka „guapa“ või „preciosa“ või „linda“ lõugama (tõlkes tähendavad kõik ilus, kaunis vms), sest mille muu peale veel peaks vaimustuma kui mitte selle peale?! Siis... alati saab olla erakordselt originaalne ja küsida peikade kohta. See teema on nagu inglastel ilmast rääkimine, st kas kohe vestluse alguses või siis, kui enam millestki rääkida pole.
Mehed.
Machokultuur. Väidetavalt. Valdavalt kõvad mehed ja hirmsad hurmurid, olenemata vanusest. AGA, kui kuulevad mõnda romantilist laulu, uluvad kõik kaasa laulda ja vajadusel poetavad pisaragi. Ükskord näiteks oli mul suur au sõita maailma kõige rullnoksimas autos. Sinised ja oranžid tuled-viled, ohoo-mis-võimendid ja muidugi ohooo-mis-rullnokast autojuht. Tõeline ohoooo tuli aga siis, kui peene raadiomaki peaesinejaks ei olnud keegi muu kui meie Enrique Iglesas, oma tõ-õeliselt aeglase looga. Wow THAT is amazing, ma ütlen!
Ei tea, aga Eestis saaks selline rullnokk tõenäoliselt peksa.
Ja oma õelat naljasoont olen õppinud taltsutama, sest need õrnad hinged lihtsalt solvuvad muidu.
Tööpoliitika.
Ma olen nüüdseks kolm kuud ticodega töötanud. Ja mis ma oskan öelda? Tark ei torma. Mitte mingis olukorras. Ma kordan: mitte mingis! Kui Ojochalis elasin, siis poodi minnes sõitsime alati ühest sillast üle, mida ehitati umbes sada aastat. Minnes pidime alati ehitustööde tõttu hoo maha võtma, mistõttu tean täpselt, kuidas töökorraldus käib. Üks kaevab, 4 söövad-joovad, kaks istuvad – üks teerulli, üks kopa otsas (kõrvuti pargitud muidugi, sest kuidas muudmoodi siis muidu juttu saaks ajada) – ja vilistavad-lehvitavad aeglustanud autodele. Tund aega hiljem tuleme tagasi – tööjaotus sama, ainult rollid on vahetunud. Noh, ja siis hakkab vihma sadama ja siis on palav ja siis on pühapäev. Ja nii see aeg lendab.
Täna jäi silma tööjuures näiteks silma, kuidas 3 töömeest ja operatsioonimanager (ka meesterahvas) üht lapsehälli kokku panid. Neljakesi. Läksin nende juurde, võtsin raadio ja ütlesin (ilma et ma edastamise nuppu oleks vajutanud), et saadetagu veel töömehi, et meil on häll vaja kokku panna. Mõtlesin, et vihjan peenelt või nii. Keegi saanud mu vihjest aru. Armas. Ja no see häll oli ikka hirmus kole.
Paljudel mu töökaaslastel paistab muretsemisenupp puuduvat, vähemalt mis puudutab tööd. Mis on tegelikult kohati kadestamisväärne. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks nad uuringute kohaselt üks maailma õnnelikemaid rahvaid on ja miks eestlaste seas moodne sidesõna „stress“ siinses sõnavaras vist sootuks puudub.
Olen hotellis palju ületunde teinud, et oma asjadega ilusti järjel püsida. Osad arvavad, et teenin meeletuid summasid, sest miks ma muidu vajadusel 14-tunniseid tööpäevi teen ja ainukesel vabal päeval ka tööl olen. Aga tegelikult? Ei, mulle ei maksta ületundide eest.
Siin on üks näide mu mõnede töökaaslaste suhtumisest:
Olin juba umbes 5 tundi oma graafikujärgsest ajast kauem olnud.
Töökaaslane: „Miks sa ikka veel siin oled?“
Mina: „Mul on veel mõned asjad teha, kui ma neid ära ei tee, hakkan muretsema“
Töökaaslane:“Ma läheks küll minema. Ammu juba. Sest see hotell on homme nagunii sama kohapeal, ükskõik kas asjad on tehtud või mitte.“.
Vot nii. Kuldsed sõnad. Ma olem absoluutselt kindel, et tööalaselt (!) pole meist mitte keegi asendamatu. Mitte keegi. Aga ma ikka veel muretsen ja mõned inimesed õnneks veel, kuigi hotell on homme ilmselt tõepoolest sama kohapeal.
Jah, pean tunnistama, et ticodega koos töötada on kohati tunduvalt keerulisem, kui ma arvasin. Aga ticod inimestena... ma olen kohanud väga palju tõeliselt sõbralikke ja abivalmeid inimesi. „Täna mina sulle, homme sina mulle,“ just seda lauset olen ma palju kuulnud, kui inimesed siin üksteist mis tahes moel abistavad.
It is all about people.
Jah..olen kohanud palju häid inimesi.
Nii häid, et tahaks kohe ise ka poole paremaks hakata.
Tuesday, November 30, 2010
Käisin tohtrihärra juures
Mul on silmadega juba mõnda aega mingi jama olnud, nii et olin lõpuks sunnitud ette võtma tee haiglasse arsti juurde. Ja kuna olin eelnevalt Janalt-Mardilt igasugu lugusid haigemajade ja haiguste kohta kuulnud, siis ega ma ülearu vaimustuses ei olnud. Aga no süsteem oli see-eest nii uhke, et otsustasin seda siin kirjeldada.
Niisiis. Mina oma punaste silmadega, kellaajaks 10.00 hommikul, asukohaks meist umbes 20 km kaugusel asuv Cortesi haigla.
Vastuvõtulaud. Pidin esitama oma passi. Mees asus usinalt trükimasinal (jah!) tippima. Küsis mitmeid tervise seisukohast tähtsaid küsimusi, nagu kust riigist ma pärit olen (saa nendest passidest siis aru), kas ma olen vallaline või abielus ja palun nüüd tähelepanu! - mismoodi ma sinna haiglasse saabusin. Viimasele olid ka vastusevariandid: kiirabiautoga, autoga, taksoga, bussiga või kõndides. Ja kui ma olin viimasele küsimusele vastanud, et peatun Adelante hotellis, sain selle tähtsa paberi luugist enda kätte. Mees mühkas mulle „kolmas uks“ ja viipas käega ukse asukoha poole. Hakkasin juba ukse poole minema, kui teisest luugist hõiskas teine mees (ehk siis need mehed istusid umbes meetrise vahega kõrvuti) ja pidin selle paberi talle andma, et ta saaks allkirja panna. Mõistlik. Nõme oleks ju anda enda kõrval istuvale kolleegile paber allkirjastamiseks, kui saab anda selle luugi kaudu patsiendile, et see saaks omakorda teise luugi kaudu selle kollegile ulatada. Niisiis, tähtis paber oli jälle minu käes, päritolumaaks kirjas SETONIA ja praegune peatumispaik ATLANDO hotel. Hea, et me selle mehega ikka üksteist mõistsime.
Ootesaalis oli päris palju inimesi ja kui kolmanda ukseni jõudsin, olid kaks lahket kohalikku juba minu kõrval ja ütlesid, et pean ukse sees olevast praost oma paberi sisse lükkama ja siis ootama, kuni mu nimi hüütakse. Ei läinud palju mööda, kui uks läks lahti ja meditsiiniõe silmad olid tema käesolevale paberile naelutatud, suu oli poolammuli, nagu tahaks kohe midagi ütlema hakata. Siis tõstis pilgu ja ... nägu lõi särama ning juba osutuski pikk näpp minu peale. Mnjah, kes see teine seal ruumis see imelik saigi olla, kellel on ainult kaks nime ja need ka kahtlased. Ma olin juba päris hämmingus, et küll see käis alles ruttu. Astusin ruumi ja seal oli kuus (!) inimest, riietuse järgi kõik haigla töötajad. Üks oli see, kes mu sisse kutsus. Tähtis amet, häälda ise kõiki neid nimesid. Teine juhatas mu lahkesti kaalu peale (jällegi tähtis – iial ei või teada, kuidas kehakaal silmi mõjutab), kolmas küisis, kas mul on palavik ja mõõtis mu vererõhku. Neljas kirjutas need andmed kuskile üles. Mida tegid viies ja kuues? Istusid jalgu kõlgutades voodi äärepeal ja arutasid kõva häälega, et küll ma olen ikka pikka kasvu. Ja siis saadeti mind uksest välja. Ahjaa, vererõhk on mul korras.
Olingi uuesti ootesaalis. Õnneks tuli Jana mulle vahepeal seltsiks ning eesseisev oooootamine ei tundunudki nii pikk, kui see üksi olles olnuks. Kaks ust avanesid vaheldumisi ja kutsuti järjest patsiente nimepidi sisse. Number 1 toast välkus muudkui ilus ja sihvakas noormees, number 2 toast aga lühike kiilakas vanamees. Ja kui lõpuks ilmus ukse vahele see ilus ja noor mees, silmad paberi külge naelutatud ja näol veits tobe ilme, teadsin ma kohe, et ju see seal paberil minu ülikeeruline nimi peab olema. Ja oligi! No nii kabedaid arste võiks rohkem olla. Palun siinkohal mitte valesti tõlgendada – arstile minnes on tervis ja ravi ikka kõige tähtsamad, aga no... no see oli nii ilus noh! Pärast seda, kui ta mulle pikalt, lambiga ja ilma, silma oli vaadanud (mina iseenesest oleksin võinud muidugi kauem vaadata), kirjutas mulle kaks retsepti välja. Retseptidega läksin number 2 luugi juurde, kus sealne mees võttis retspetid ära ja andis vastu paberilipiku, millega pidin kuskile järgmise luugi juurde minema, et saaks kindlustuse paberid korda ajama. Õnneks (!) oli mul olemas Jana, kes juba enamvähem seal orienteerus. Niisiis, järgmine luuk. Onu küsis, kas ma tahan kohe maksta ja kindlustus hüvitab pärast või ajavad nad asja kohe kindlustuse kaudu. Miks selline loll küsimus üldse, ma ei tea? Noh, siis sain paberi, millega pidin minema luuk number 2 juurde tagasi. Ja palun väga – sain oma retseptid tagasi. Nüüd tuli minna ümber nurga asuvasse apteeki. Ütlesin Janale, et ma pole elu sees näinud apteeki, kus on ootamiseks toolid ja seinal mängib telekas seebikatega. Jana naeris, et kohe näen, miks. Nägingi. Andsin luuki retspetid, küsis mu passi (no muidugi – mõelge ise, mis siis saaks, kui keegi hoopis teine kui Gerli-nimeline need silmatilgad oma valdusesse saaks), ja siis andis mulle väikse lipiku, kuhu markeriga mingi numbri maalis. Ja algas jälle ootamine. Inimesi oli seal palju, aga no mis sa seal ikka rapsid, aega ju on. Ja tükk aega hiljem hõisati mikrofoni minu nimi. Läksin luugi juurde, andsin numbri ja ... uskuge või ei – sain vastu rohud. Kilekoti sisse pakitud ja puha. Ja ei kokkuvõttes ei läinudki rohkem kui ainult kolm tundi.
Ja tahate teada, kui ebaõiglane elu on? Koju tulles teatas Rita, et ta teab küll seda arsti, et ta on gei. Oeh, ja mina nuputasin endale veel uut haigust välja. No täitsa kahju kohe!
Niisiis. Mina oma punaste silmadega, kellaajaks 10.00 hommikul, asukohaks meist umbes 20 km kaugusel asuv Cortesi haigla.
Vastuvõtulaud. Pidin esitama oma passi. Mees asus usinalt trükimasinal (jah!) tippima. Küsis mitmeid tervise seisukohast tähtsaid küsimusi, nagu kust riigist ma pärit olen (saa nendest passidest siis aru), kas ma olen vallaline või abielus ja palun nüüd tähelepanu! - mismoodi ma sinna haiglasse saabusin. Viimasele olid ka vastusevariandid: kiirabiautoga, autoga, taksoga, bussiga või kõndides. Ja kui ma olin viimasele küsimusele vastanud, et peatun Adelante hotellis, sain selle tähtsa paberi luugist enda kätte. Mees mühkas mulle „kolmas uks“ ja viipas käega ukse asukoha poole. Hakkasin juba ukse poole minema, kui teisest luugist hõiskas teine mees (ehk siis need mehed istusid umbes meetrise vahega kõrvuti) ja pidin selle paberi talle andma, et ta saaks allkirja panna. Mõistlik. Nõme oleks ju anda enda kõrval istuvale kolleegile paber allkirjastamiseks, kui saab anda selle luugi kaudu patsiendile, et see saaks omakorda teise luugi kaudu selle kollegile ulatada. Niisiis, tähtis paber oli jälle minu käes, päritolumaaks kirjas SETONIA ja praegune peatumispaik ATLANDO hotel. Hea, et me selle mehega ikka üksteist mõistsime.
Ootesaalis oli päris palju inimesi ja kui kolmanda ukseni jõudsin, olid kaks lahket kohalikku juba minu kõrval ja ütlesid, et pean ukse sees olevast praost oma paberi sisse lükkama ja siis ootama, kuni mu nimi hüütakse. Ei läinud palju mööda, kui uks läks lahti ja meditsiiniõe silmad olid tema käesolevale paberile naelutatud, suu oli poolammuli, nagu tahaks kohe midagi ütlema hakata. Siis tõstis pilgu ja ... nägu lõi särama ning juba osutuski pikk näpp minu peale. Mnjah, kes see teine seal ruumis see imelik saigi olla, kellel on ainult kaks nime ja need ka kahtlased. Ma olin juba päris hämmingus, et küll see käis alles ruttu. Astusin ruumi ja seal oli kuus (!) inimest, riietuse järgi kõik haigla töötajad. Üks oli see, kes mu sisse kutsus. Tähtis amet, häälda ise kõiki neid nimesid. Teine juhatas mu lahkesti kaalu peale (jällegi tähtis – iial ei või teada, kuidas kehakaal silmi mõjutab), kolmas küisis, kas mul on palavik ja mõõtis mu vererõhku. Neljas kirjutas need andmed kuskile üles. Mida tegid viies ja kuues? Istusid jalgu kõlgutades voodi äärepeal ja arutasid kõva häälega, et küll ma olen ikka pikka kasvu. Ja siis saadeti mind uksest välja. Ahjaa, vererõhk on mul korras.
Olingi uuesti ootesaalis. Õnneks tuli Jana mulle vahepeal seltsiks ning eesseisev oooootamine ei tundunudki nii pikk, kui see üksi olles olnuks. Kaks ust avanesid vaheldumisi ja kutsuti järjest patsiente nimepidi sisse. Number 1 toast välkus muudkui ilus ja sihvakas noormees, number 2 toast aga lühike kiilakas vanamees. Ja kui lõpuks ilmus ukse vahele see ilus ja noor mees, silmad paberi külge naelutatud ja näol veits tobe ilme, teadsin ma kohe, et ju see seal paberil minu ülikeeruline nimi peab olema. Ja oligi! No nii kabedaid arste võiks rohkem olla. Palun siinkohal mitte valesti tõlgendada – arstile minnes on tervis ja ravi ikka kõige tähtsamad, aga no... no see oli nii ilus noh! Pärast seda, kui ta mulle pikalt, lambiga ja ilma, silma oli vaadanud (mina iseenesest oleksin võinud muidugi kauem vaadata), kirjutas mulle kaks retsepti välja. Retseptidega läksin number 2 luugi juurde, kus sealne mees võttis retspetid ära ja andis vastu paberilipiku, millega pidin kuskile järgmise luugi juurde minema, et saaks kindlustuse paberid korda ajama. Õnneks (!) oli mul olemas Jana, kes juba enamvähem seal orienteerus. Niisiis, järgmine luuk. Onu küsis, kas ma tahan kohe maksta ja kindlustus hüvitab pärast või ajavad nad asja kohe kindlustuse kaudu. Miks selline loll küsimus üldse, ma ei tea? Noh, siis sain paberi, millega pidin minema luuk number 2 juurde tagasi. Ja palun väga – sain oma retseptid tagasi. Nüüd tuli minna ümber nurga asuvasse apteeki. Ütlesin Janale, et ma pole elu sees näinud apteeki, kus on ootamiseks toolid ja seinal mängib telekas seebikatega. Jana naeris, et kohe näen, miks. Nägingi. Andsin luuki retspetid, küsis mu passi (no muidugi – mõelge ise, mis siis saaks, kui keegi hoopis teine kui Gerli-nimeline need silmatilgad oma valdusesse saaks), ja siis andis mulle väikse lipiku, kuhu markeriga mingi numbri maalis. Ja algas jälle ootamine. Inimesi oli seal palju, aga no mis sa seal ikka rapsid, aega ju on. Ja tükk aega hiljem hõisati mikrofoni minu nimi. Läksin luugi juurde, andsin numbri ja ... uskuge või ei – sain vastu rohud. Kilekoti sisse pakitud ja puha. Ja ei kokkuvõttes ei läinudki rohkem kui ainult kolm tundi.
Ja tahate teada, kui ebaõiglane elu on? Koju tulles teatas Rita, et ta teab küll seda arsti, et ta on gei. Oeh, ja mina nuputasin endale veel uut haigust välja. No täitsa kahju kohe!
Thursday, November 25, 2010
copy-paste sissekanne
Mõni aeg tagasi tuli Jana särasilmselt restorani ja teatas, et kõik töötajad peavad tema blogisse tegema sissekande Costa Rica kohta. Einoh, "Juheeei".
Me oleme kõik võrdlemisi sõnakuulelikud, niisiis lõpuks ikka üllitasime midagi. Midagi. Ja kuna mul pole aega olnud oma blogisse uut sissekannet teha, siis teen lihtsalt copy-paste oma osast.
Siit ta tuleb:
Teravatest ähvardustest hirmutatuna kirjutan väikse sissekande Mardi ja Jana blogisse. Isegi „MINA EI“-st ei piisanud seekord. Kirjutan lihtsalt, miks mulle siin meeldib.
Mulle meeldivad surfipoiste pepud. Mulle meeldib, et Rita on nii hea fotograaf, et oskab need pepud kõik pildi peale saada. Mulle meeldib, et Jana on võimeline interneti pokkeris mänguraha võites rõõmustama nii siiralt kui ei keegi teine... ja kui kirglikult ta veel spordist oskab rääkida! Mulle meeldib, kui Mart vihastab siinse interneti firma peale, sest ta lihtsalt ei oska kuri olla. Mulle meeldivad Mardi tehtud pannkoogid, võin süüa 8 tükki järjest nii, et silm ka ei pilgu peas. Mulle meeldib, kui Chill otsustab haigeks jääda ja oksendada restorani põrandale täpselt siis, kui tore neljaliikmeline perekond omale sööke valib. Mulle meeldib, et Liis (also known as Ema) on siin peaaegu 5 kuud elanud, aga pole hotellitube näinud. Ja siis mulle meeldib, kui Liis keset ööd eriti kõva häälega karjatab väites, et mingi suur ja karvane asi kõndis tema peal (väidetaval ründajal õnnestus sündmuskohast põgeneda). Mulle meeldib, kui Hannes, kes elab meie kõrvaltoas, otsustab öösel hakata suupilli mängima, lihtsalt niisama, ja on seejuures mingil kummalisel põhjusel veendunud, et ta oskab seda. Mulle meeldib, et Margit on võimeline peaaegu iga asja peale hammustama ja näpistama – puhas märk armastusest muidugi. Mulle meeldib, et toidupoes on pakkimispoisid, kes kõik su asjad kilekottidesse laovad. Eriti meeldib mulle see, et nad teevad vist võidu, kes ühele inimesele rohkem kilekotte kaasa saab anda, sest miks panna osad asjad kokku, kui saab eraldi panna, loogiline ju. Mulle meeldib see, kui tahan pangas raha välja võtta ja teller teatab sõbralikult, et kahjuks pole neil hetkel raha. Mulle meeldib see, et kui sa ilma vihmavarjuta kuskil kõnnid ja vihma sadama hakkab, siis tihti pole üle 15 sekundi vaja muretseda, kas sa märjaks saad – selleks ajaks saad juba trussadest ka vett välja väänata. Mulle meeldib see, et kui siin külakeses pannakse toime kuritegu, siis politsei lühinumbrit enam vist pole, aga see-eest saad sa helistada ja leppida kokku vastuvõtuaja (noh, et kui teid näiteks röövitakse, siis võibolla saate juba järgmisel päeval jutule. Võibolla.). Mulle meeldib see, et just sel hetkel, kui ma kirjutan, on kell 6 hommikul, seega kui Jana midagi pähe võtab (seekord siis blogi kirjutamine), siis parem, et oleks olla:)). Mulle meeldib, et suutsin ühe kohaliku panna siiralt imestama selle üle, kuidas ma kirjatähtedes kirjutada oskan. Mulle meeldib see, et siin on nii niiske, et teksapüksid lähevad riidepuu peal seistes hallitama. Mulle meeldib, et osad mehed on siin nii lühikesed, et kui nad väga koledad on, siis ma ei pea mujale vaatama, vaid saan neist rahulikult lihtsalt üle vaadata.
Need on ainult mõned asjad, mis mulle siin meeldivad.
Mis mulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi blogisse kirjutada. (<- täpselt nii ma, muide, kirjutasingi. Ma tean - ma olengi väga vastuoluline inimene:))
Me oleme kõik võrdlemisi sõnakuulelikud, niisiis lõpuks ikka üllitasime midagi. Midagi. Ja kuna mul pole aega olnud oma blogisse uut sissekannet teha, siis teen lihtsalt copy-paste oma osast.
Siit ta tuleb:
Teravatest ähvardustest hirmutatuna kirjutan väikse sissekande Mardi ja Jana blogisse. Isegi „MINA EI“-st ei piisanud seekord. Kirjutan lihtsalt, miks mulle siin meeldib.
Mulle meeldivad surfipoiste pepud. Mulle meeldib, et Rita on nii hea fotograaf, et oskab need pepud kõik pildi peale saada. Mulle meeldib, et Jana on võimeline interneti pokkeris mänguraha võites rõõmustama nii siiralt kui ei keegi teine... ja kui kirglikult ta veel spordist oskab rääkida! Mulle meeldib, kui Mart vihastab siinse interneti firma peale, sest ta lihtsalt ei oska kuri olla. Mulle meeldivad Mardi tehtud pannkoogid, võin süüa 8 tükki järjest nii, et silm ka ei pilgu peas. Mulle meeldib, kui Chill otsustab haigeks jääda ja oksendada restorani põrandale täpselt siis, kui tore neljaliikmeline perekond omale sööke valib. Mulle meeldib, et Liis (also known as Ema) on siin peaaegu 5 kuud elanud, aga pole hotellitube näinud. Ja siis mulle meeldib, kui Liis keset ööd eriti kõva häälega karjatab väites, et mingi suur ja karvane asi kõndis tema peal (väidetaval ründajal õnnestus sündmuskohast põgeneda). Mulle meeldib, kui Hannes, kes elab meie kõrvaltoas, otsustab öösel hakata suupilli mängima, lihtsalt niisama, ja on seejuures mingil kummalisel põhjusel veendunud, et ta oskab seda. Mulle meeldib, et Margit on võimeline peaaegu iga asja peale hammustama ja näpistama – puhas märk armastusest muidugi. Mulle meeldib, et toidupoes on pakkimispoisid, kes kõik su asjad kilekottidesse laovad. Eriti meeldib mulle see, et nad teevad vist võidu, kes ühele inimesele rohkem kilekotte kaasa saab anda, sest miks panna osad asjad kokku, kui saab eraldi panna, loogiline ju. Mulle meeldib see, kui tahan pangas raha välja võtta ja teller teatab sõbralikult, et kahjuks pole neil hetkel raha. Mulle meeldib see, et kui sa ilma vihmavarjuta kuskil kõnnid ja vihma sadama hakkab, siis tihti pole üle 15 sekundi vaja muretseda, kas sa märjaks saad – selleks ajaks saad juba trussadest ka vett välja väänata. Mulle meeldib see, et kui siin külakeses pannakse toime kuritegu, siis politsei lühinumbrit enam vist pole, aga see-eest saad sa helistada ja leppida kokku vastuvõtuaja (noh, et kui teid näiteks röövitakse, siis võibolla saate juba järgmisel päeval jutule. Võibolla.). Mulle meeldib see, et just sel hetkel, kui ma kirjutan, on kell 6 hommikul, seega kui Jana midagi pähe võtab (seekord siis blogi kirjutamine), siis parem, et oleks olla:)). Mulle meeldib, et suutsin ühe kohaliku panna siiralt imestama selle üle, kuidas ma kirjatähtedes kirjutada oskan. Mulle meeldib see, et siin on nii niiske, et teksapüksid lähevad riidepuu peal seistes hallitama. Mulle meeldib, et osad mehed on siin nii lühikesed, et kui nad väga koledad on, siis ma ei pea mujale vaatama, vaid saan neist rahulikult lihtsalt üle vaadata.
Need on ainult mõned asjad, mis mulle siin meeldivad.
Mis mulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi blogisse kirjutada. (<- täpselt nii ma, muide, kirjutasingi. Ma tean - ma olengi väga vastuoluline inimene:))
Subscribe to:
Posts (Atom)